Kui ma varasemalt olen oma blogis juba kirjutanud inimlike kannatuste allikatest (https://elujaatus.ee/kiindumused-ja-vastumeelsused/), siis viimane taipamine on mu enda jaoks isegi olulisem ja huvitavam. See küpses minu sees väga kaua, on tugevalt mõjutatud minu huvist ja austusest elu sügavamate kihtide, müstitsismi ja joogakultuuri vastu ning väljub inimese füüsilisest mõõtmest. Olgu kohe öeldud, et see on (nagu ikka) minu isiklik kogemus ja äratundmine, mida teiega jagan.

Kuid alustagem algusest. Me kõik teame, et meil on füüsiline keha ja meid ümbritseb füüsiline ehk nähtav asjademaailm. Igapäevaselt suhestume iseendaga enamasti läbi KEHA. Isegi sedavõrd, et määratleme ja tunneme end (inim)kehana. Näeme seda ju iseendana igapäevaselt peeglist ja märkame kõiki kehas toimuvaid muutusi. Tunneme end hästi, kui keha on terve, nooruslik ja vitaalne, tunneme end halvasti, kui oleme haiged või kehas on valu, pinge või pōletik. Kui räägime kehast, siis räägime oma füsioloogilisest tasandist.

Kehas ilmestuvad ka meie mõtted ja tunded ning kuna need on tugevalt kehaga seotud ja mõjutavad seda lakkamatult, siis me neid igapäevaselt omavahel ei erista. Sellepärast öeldaksegi, et kõik meie haigused on psühhosomaatilised. Pärinevad psüühikast – mõjutavad keha. Meie psüühika, mille moodustavad meie mõtete-emotsioonide mustrid ja kompleksid, on iseseisev peenem mõõde meie keha sees. Kui räägime oma mõtetest ja emotsioonidest, siis räägime oma psühholoogilisest tasandist.  

Nägin ja kogesin ennastki väga pikalt kehana ja enda “psühholoogilise draamana”. Minu identiteet oli nendega tugevalt seotud, omades kindlaid piire, limiteeritud võimalusi ja pidevaid kordusi. Kõik liikus spiraalis – aeg, ruum ja tegelased vahetusid, kuid mustrid ja teemad kordusid. Ja minu sees pikki aastakümneid pakitsev seletamatu vajadus millegi enama järele – millegi piiritu järele – ei saanud kunagi piisavalt tähelepanu ja seeläbi ka mingit võimalust väljenduda. (Ning minu ignorantsus selle vajaduse suhtes pani mind ikka ja jälle uusi kannatusi läbi elama.)

Ometi ei nimetata meid siin maailmas Kehadeks, vaid kutsutakse Inimolenditeks, kes elavad kõikide teiste (elus ja eluta) olendite keskel. Meil ON keha ehk inimolendina elame inimkeha sees. Meil ON emotsioonid, mis tõusetuvad energiatena meie kehas automaatselt; ja meil ON mõtted – pausideta sõnadevool meie peas, mida me pole õppinud ja harjunud juhtima. 

Holistilised traditsioonid näevad inimolendit lisaks kehale ka Hinge ja Vaimuna ehk suhtuvad inimesse kui terviklikku vaimsesse olendisse, kellel on vaim, hing ja keha. Täna pean end eelkõige vaimseks olendiks, eristades kogemuslikult end oma kehast, samuti oma mõtetest ja emotsioonidest. Kuna olen neile tunnistajaks ja teadvustan neid, siis ma ei saa olla ükski neist. Ehk ma nendega ei samastu. Seega olen ise Tunnistaja(ks) nii oma sise- kui välismaailmale ning mul on Teadvus, mille abil saan vaadelda ja eristada nii oma mõtteid, emotsioone kui ka keha.

Sellist lähenemist kannavad endas mitmed iidsed ja müstilised traditsioonid (hinduism, joogakultuur, budism, sufism, taoism jt), mis on kõik mulle ühel või teisel viisil huvi ja inspiratsiooni pakkunud. Samuti mitmed tänapäeva vaimsed õpetajad nagu Eckhart Tolle, Jaggi Vasudev, Ken Wilber jpt; aga ka maailmas täiesti ainulaadne, Eestis sündinud õpetus – Teadliku Muutuse Kunst – mille on loonud meie oma siddha-joogi Ingvar Villido (keda mul on samuti au kutsuda oma Õpetajaks). Massidesse toodud mindfulness-liikumine, mis on kasvanud välja budismist, ei õpeta mitte ainult hetkesse tulemist, vaid samamoodi oma keha, mõtete ja emotsioonide vaatlemist ehk nendega lahususe või distantsi loomist.

See kõik on aidanud mul mõista inimolendi vaimset päritolu, näha duaalse ehk muutuva elukorralduse (õige-vale, hea-halb, ilus-inetu jne) sees ja ümber ka singulaarset ehk muutumatut maailmapilti (kus vastandid puuduvad) ning liikuda samm-sammult teadvuse tasandile, mis on justkui vaikne lõputu ruum, kus kõik ilmestub. Vaikust ja tühjust ei koge me aga seetõttu, et oleme liiga hõivatud kõikide asjade ja helidega selles ruumis. 

Sama toimub meie sisemaailmas, kus oleme sedavõrd haaratud oma psühholoogilisest (hing) ja füsioloogilisest (keha) mõõtmest, et meie sees olev vaikne lõputu ruum – Vaim ehk Mina ja Teadvus – jääb meil täiesti “kahe silma vahele”. Vaim on aga igivene ajatu osa meist, mis kuulub Loojaga ühte. Vaim on lõputu, muutumatu, puhas olemine – puhas teadvus – mis on väljaspool duaalset maailma. Vaim on vabadus. See vabadus, mida igaüks meist elus taga ajab.  

Mida enam hakkasin samastuma vaimse minaga, seda rohkem hingamisruumi sai hing, seda vähem draamat minu elus toimus ja seda vähem kannatasin. Tundsin hinge avardumise soovi endas kaua, kuid eirasin seda ja jätsin ta oma keha ja korduvate psühholoogiliste mustrite vangi. Hinge sooviks oli aga väljenduda mitte läbi füüsilise, vaid läbi vaimse, piirideta olemise. Selleks, et saada päriselt vabaks. Saada sinna, kuhu see kuulub. 

Kui meie mõttemaailm avardub, siis on see hea märk sellest, et meie hing soovib ja saab avarduda. Kui meie emotsioonid vajavad vabastamist, siis ikka selleks, et avada meie hing piiramatule, igavikulisele kogemusele. Kõik füüsilise dimensiooni (keha ja asjade maailma) piirangud rõhuvad hinge ja seeläbi põhjustavad meile kannatusi. 

Selleks, et meie hinged saaksid ühel heal päeval kannatustest vabaks, on meil võimalik hakata end määratlema läbi vaimu ja mitte enam läbi keha. See on küll teekond, mis nõuab püsivust ja pühendumist, kuid on seda rohkem kui sajaga väärt.