Inimestena peame oluliseks hoolitseda oma välimuse või elu eest meist väljaspool. On tavapärane, et külastame regulaarselt nii juuksurit, kosmeetikut, massööri, hambaarsti kui paljusid teisi spetsialiste. Hoolitseme parimal võimalikul viisil ka oma kodu ja lähedaste eest, oma terrassi või aialapi eest, jättes iseendid tihti viimaseks või hoopis märkamata.

Seejuures võib meie sisemaailm olla halvemas seisus kui meie kompostikast aianurgas… Viime oma peas läbi lõputuid dialooge inimestega minevikust ja tulevikust, käime läbi erinevaid sündmusi ja olukordi, kus iga uus mõte käivitab uue emotsiooni ja vastupidi ning lõpuks oleme nii haaratud oma mentaal-emotsionaalsest keeristormist, et upume sellesse täielikult.

Tegelik reaalsus ning võimalikud lahendused jäävad siis juba kättesaamatuks ning mõtte-emotsiooni ühendusest kasvab meie (uus) vale-identiteet – “ma ei ole piisavalt hea, ilus, edukas”, “mind ei armastata”, “mind ei ole kellelegi vaja” jne. Läbi iseenda järjepideva väärkasutuse ja -kohtlemise – läbi vääruskumuste ning emotsioonide allasurumise – kasvab kehas pinge üle kriitilise piiri, mis lisaks rahulolematusele ja segadusele võib endast märku anda ka valu või põletikuna.