Meil kõigil on oma lood. Kuid lisaks – meil kõigil on ka väga erinevad suhtumised oma lugudesse.
Väliselt võivad lood olla ühesugused - sarnased olukorrad, kogemused, isegi kirjeldavad sõnad.
Aga see, kuidas me neisse suhtume, võib olla kardinaalselt erinev. Üks inimene räägib oma loost vabalt, peaaegu möödaminnes, ja tal on seeläbi lihtsam. Teine hoiab sarnast lugu sügaval enda sees ja pole seda kunagi kellegagi jaganud – vahel isegi mitte iseendaga. Sageli ei ole asi loos endas, vaid selles, millise tähenduse me oleme sellele andnud.
Häbi. Hirm. Süü. Kartus olla valesti mõistetud. Või tunne, et “sellistest asjadest ei räägita”.
Nii tekivadki lood, millele me paneme justkui tabalukud ette. Mida rohkem tabalukke, seda rohkem pinget - seda rohkem ärevust.
Olen oma töös kogenud, et kõike ei saa ega tohigi „lahti muukida“. Oluline on liikuda edasi omas tempos, hinnanguteta, turvaliselt, et lugu saaks lõpuks end ise avada.
Üks klient kirjutas pärast meie esimest kohtumist nii: „Tahtsin teada anda, et meie kohtumine väga puudutas mind ja siiani on ärevuse tase olnud madal. Olen õpitud nippidest ka ennetuse osas abi saanud.“
Hindame teie privaatsust
Kasutame küpsiseid teie sirvimiskogemuse täiustamiseks, isikupärastatud reklaamide või sisu pakkumiseks ja oma liikluse analüüsimiseks. Kui klõpsate "nõustu kõigiga", nõustute kõikide meie küpsiste kasutamisega.