Igaüks meist kasvab üles kindlate väärtuste, harjumuste ja arusaamade keskel. Need kujundavad meie maailmapildi ning annavad meile turvatunde. Samas ei mahu sellesse pilti alati kogu elu mitmekesisus.
Kui kohtume millegi uue, võõra või harjumatuga, võib meis tekkida vastupanu, ärritus või isegi konflikt. See on inimlik reaktsioon sellele, et oleme jõudnud oma senise maailmapildi piirini ning meil avaneb võimalus õppida nägema elu laiemalt.
Näiteks võib inimene olla üles kasvanud teadmisega, et tema maailmas ei ole kohta narkootikumidele, sõltuvustele ega inimestele, kes nende probleemidega elavad. Kui aga ühel hetkel satub lähedane inimene sõltuvuse küüsi, tekib sügav väärtuskonflikt – senine arusaam maailmast ei kanna enam.
Aja jooksul võib hakata avanema uus perspektiiv. Tekib mõistmine, et sõltuvus ei teki tühjale kohale, vaid selle taga on sageli valu, trauma, üksindus või väärtusetus.
Aktsepteerimine ei tähenda sõltuvuse heakskiitmist, vaid reaalsuse tunnistamist – arusaamist, et ka selline maailm on olemas ning et selle mõistmine aitab meil näha inimest tema käitumisest sügavamalt.
Areng ei sünni ainult siis, kui oleme koos inimestega, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Sageli sünnib see hoopis siis, kui julgeme jääda avatuks ja uudishimulikuks ka selle suhtes, mis meis vastupanu tekitab.
Milline kogemus on sind pannud mõistma, et maailm on palju mitmekesisem, kui sa varem arvasid?