Uusaasta-resolutsioonid mind isiklikult väga ei kõneta. Vähemalt mitte seni, kui need on nö vormitäiteks sahtlisse kirjutatud ja päris muutusi ei taotle. Kui juba uut luua, siis ikka teadvustatult, jätkusuutlikult ja püsivalt. See, mida teeme tahtega ja teadlikult, muudab mitte ainult seda aspekti meie elus, vaid ka meid ennast ja meie edasist elukäiku. Need on suured asjad, suure potentsiaaliga; ning seetõttu ei peaks need võimalused olema aastanumbritega piiritletud, vaid võiksid olla meie igapäevased vahendid ja tööriistad.

Juhtusime enne aastavahetust seda teemat arutama ka minu abikaasaga, kes vaatas mulle pikalt otsa (kerge iroonilise muigega) ja pakkus välja, et ma võiksin vähemalt ühe – ei, kaks! – uusaastaresolutsiooni siiski vastu võtta ja nendeks on: 

1. MA EI VINGU!; ja
2. Räägin AINULT seda, mis OLULINE! 

Vaatasin talle sama pikalt otsa (kerge eitava muigega) ja olin valmis kõik tagasi lükkama, kuid… tal polnud isegi plaanis mu õigustusi kuulata, vaid täpsustas – vingumise alla kuulub ka virisemine ja kogu ebaoluline jutt jääb edaspidi ära! Sain aru, et vastuvaidlemine iseenesest mulle õigust(ust) ei anna; lisaks on mõlemad omadused need, mida hindan ka teistes inimestes ja pean enda juures samuti oluliseks saavutada. Nii et asusin asja uurima.

Järgnevad päevad enesevaatlust kinnitasid – ei mingit vingumist; mõttetut juttu samuti mitte. Isegi mõttetuid mõtteid ei olnud. Aga kuna viibime hetkel Lähis-Idas, Omaanis, kus on aasta mõnusaim ilm, päike, palmid ja meri (= iga eestlase unistus), siis polnud see eriti keeruline. Kui väline pilt on liiga ilus, pole sisemist mustust ju mõtet genereerida. Mõistsin, et mugavustsooni tingimustes pole see mingi saavutus. Tuleb muuta tingimusi ja vaadata siis uuesti. 

Kaua ei tulnudki oodata. Eile suundusime mehega mägedesse matkama. Pole küsimustki – ma armastan metsikut loodust ja värskes õhus liikumist, kes ei armastaks?! Kuid olen ka kõrguse-kartja ja vahel on tunne, et mu keha vajaks vähemalt paar jalga juurde, et kivistes oludes tasakaalu hoida ja edasi liikuda. Peale tõuse ja langusi, peale rahnude ületamist ja alt läbironimist, peale kuumutavat keskpäevapäikest, korduvaid libisemisi ja külma vette kukkumisi, ja seda kõike pigem kiires tempos, hakkas VING pead tõstma küll. 

See andis end tunda väsimuse ja rahulolematusena, vahel ka hirmuna, ja vaatamata sellele, et ma ei andnud talle võimalust verbaalseks väljenduseks, oleks ta niiväga tahtnud öelda: “Ma ei jaksa enam”, “Mul on palav ja mul on janu” “Ma ei liigu sammugi edasi” või “Sellest kivist ma küll üle ei roni” jpm taolist. Aga see vinguda-tahtmine keerles hääletult mu kõhus, kuniks mõistsin, et see polnud midagi muud kui emotsioonid nimega JONN ja TROTS. Ja nende vabastamine säästis meid mõlemaid minu edasisest kaeblemisest, ebaolulisest jutuvadast ja üleliigsest energiakulust. Millele mu mees ilmselt polekski mingit tolerantsi pakkunud, sest kogu tema olemusest kostus ikka veel hääletult minu suunas: “Vingumine jätta ja edasi liikuda”.

Hirmuga oli teine lugu, kuna see oli seotud kõrguse ja füüsilise mõõtmega – minu keha versus mäed ehk mu keha oli nagu sipelgas hiiglaste seltskonnas – siis see haaras ja vahel ka halvas mind. Mul oli raske vaadata mäe jalamilt alla või vahel isegi alt orust kõrgele üles, kuniks suunasin oma tähelepanu hoopis kõrguste-vahelisse ruumi. Hirm ja kõrgusekartus lahustusid, kui teadvustasin oma kehas oleva hirmu asemel lõputut ruumi enda ümber. Kui laiendasin ennast kõikjalolevasse tühjusesse – sain ise selleks ruumiks – siis laienes ja hääbus sinna ka mu hirm. Selles vaikuses sain kuulda hoopis kivide sosinat: “Sa oled igavikuline nagu meie – su keha kaob, kuid sina mitte.”

Kutsun Sindki end vahel mugavustsoonist välja ajama ja vaatama, kust jookseb sinu taluvuspiir? Ja mida teed või tunned siis, kui see piir saab ületatud? Kui sul hakkavad samuti väikesed vinguviiulid sees kääksutama, siis tea, et nad mitte ainult ei riku su tuju, vaid kutsuvad ka väljaspool olevaid madalaid loodusjõudusid endale appi seda kontserti jätkama. Ja siis ei lõpe see joru kunagi. Mida rohkem vingume, seda enam end sellele tegevusele kaotame. Sõna otseses mõttes. Kui märkad, et seda on su elus liiga palju, siis tea, et tagasi pöörata pole kunagi liiga hilja.

Püsi vinguvaba. Mina koos teiega 