Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on üks samm. Kuna minu eelmine postitus rääkis armastusest, siis tundub loogiline samm jätkata vihkamisega. Kuigi ma isiklikult ei arva, et nende vahel oleks vaid ÜKS samm. Kuna armastuse ja vihkamise näol on tegemist väga vastandlike meeleseisunditega, siis peame ühelt pooluselt teisele jõudmiseks käima läbi päris mitmed erinevad mõttemustrid ja emotsioonid. Näiteks võib armastusest vihkamiseni jõuda läbi hirmu, ebakindluse, kontrollivajaduse ja armukadeduse; läbi alaväärsuse, tõrjutuse ja põlguse; läbi isiklikult võtmise ja solvumise; läbi pettumuste ja viha; või läbi enda jäikade arusaamade, mida keegi öelda või teha tohib jpm. Nimekiri ja kombinatsioonid on lõputud. 

Igal juhul on vihkamine kusagilt õpitud – keegi on kunagi olnud sulle rollimudeliks, sest mitte keegi pole meist sündinud vihkama. Samuti on õpitud ja ülevõetud kõik mõttemustrid, mis meis vihkamist tekitavad. Sulle võivad mõned neist tunduda isegi õilsad ja head (keskkonnakaitse, poliitilised muudatused jne), mis sinus vaenu esile kutsuvad, aga see viimane – vaenu olemasolu sinus – ongi heaks indikaatoriks sellele, et see ei saa kunagi HEA olla. Ja hea ei saa see olla (vähemalt) ühel, absurdselt lihtsal põhjusel – sa kahjustad sellega AINULT iseennast. 

See on sama destruktiivne kui näiteks muretsemine – mitte kummagagi sa ühtegi positiivset muutust ega väärtust juurde ei loo. Kui su soov on maailma muuta, siis vihkamisega sa musta valgeks ei tee. Selleks on teised tegevused. Kui su soov on teist inimest muuta, siis ei hea ega halvaga sul seda teha ei õnnestu. Kui sul suures vihahoos on soov kedagi ’maha lüüa’ või olematuks teha, siis isegi seda sa vaenuga ei saavuta! Vihkamisega ei liiguta sa mitte kellegi juuksekarvagi, küll aga täitub su enda keha üha enam ja enam sapise mürgiga, mis vaikselt su keha suretama hakkab… 

On märkimisväärne, et korra elus olen tundnud samuti tõelist vihkamist ja minul tekkis see läbi HIRMU. Sama märkimisväärne on aga see, et just nimelt seesama emotsioon – intensiivne vihkamine – tõi mind teadvele ehk tänu vihkamisele eristasin ma esimest korda ennast oma emotsioonist. Ilma et ma seda kusagilt kuulnud või lugenud oleks. Kuna see tundus mulle nii võõras, nii absurdne, siis eraldasin vihkamise iseendast ehk selle Tunnistajast, ja mõistsin, et Mina ei olegi see vihkamine! Tõstsin selle emotsiooni ’enda ette’ ja vaatlesin seda – mis see on ja miks see on. Ja sain aru, et selle oli põhjustanud hirm ja abitus ning see, et midagi muud ma selles olukorras teha ei osanud. Lubasin siis sellel vihkamisel enda seest ja oma elust jäädavalt lahkuda. 

Oluline on ka mõista, et mitte kellegi vihkamine ei ole teise omast õigem või parem. Ükskõik millised motiivid selle taga ka poleks, vihkamine ongi vihkamine ehk emotsioon, mis on sind mingis olukorras või suhtes üle võtnud. Kui selle endas ära tunned, ka varjatud kujul, siis tea, et see pole sina ja seda on võimalik (nagu iga teist emotsiooni) vabastada. See ei välista sinupoolseid võimalikke tegevusi või valikuid, pigem vastupidi. Kui oled emotsioonist vabanenud, siis vaatad sama olukorda või suhet nüüd hoopis adekvaatsema pilguga ja mitte enam läbi pingestatud emotsiooniprisma. Ja sulle saavad selgemaks ka sinu parimad võimalikud käitumisvariandid. Või uued väärtustloovad tegevused maailma muutmisel 🙂