Täna soovin teiega jagada oma mõtteid VASTUPANU’st – midagi, mida olen oma elus ära tundnud ning milliste kogemusteni jõudnud. Vastupanust AKTSEPTEERIMISENI on tegelikult üks väike samm – minu OTSUS – kuid selle positiivne mõju on palju suurem kui ma kunagi oleks osanud arvata.

Mida siis mõista vastupanu all? Minu jaoks tähendab see sisemist MITTENÕUSTUMIST sellega mis ON, sisemist VASTUVAIDLEMIST sellele mis ON, sisemist EITUST. Meie vastupanu elu suhtes avaldub tavaliselt läbi meie enda teatud sorti käitumise ja suhtumise – näiteks läbi kellegi või millegi kritiseerimise, tagarääkimise, süüdistamise; ka läbi kirumise ja kurtmise, kui asjad ei ole nii nagu me tahaks, et need oleks. Loomulikult ei soovi ma siinkohal kellegi raskeid hetki või valusaid kogemusi alahinnata, vaid soovin juhtida tähelepanu sellele konfliktile, mida loome sisemise ja välise vahel ja mis sellega kaasneb.

Mõtle ühele olukorrale, mida oma elus eitad või mida sul on raske aktsepteerida. See võib olla midagi väga tavapärast, näiteks õhtul töölt koju sõites liiklusummikusse sattumine; või siis midagi olulisemat, näiteks sinu uued (ebasõbralikud) naabrid; või siis midagi suuremat nagu uus valitsus ja selle liikmed. Misiganes teema sinus vastupanu tekitab, väike või suur, vaata kus sa seda tunned? Kas see on midagi, mis on sinu sees või sinust väljaspool? Jah, need inimesed ja olukorrad, mis sind frustreerivad, on tõepoolest välismaailmast, aga mittenõustmist või vastuvaidlemist koged sa tegelikult enda sees. Võid selleks katse teha – kiru oma mõttes midagi või kedagi väga intensiivselt, näiteks mõnda sinu jaoks ebasümpaatset inimest, keda sa ei suuda aktsepteerida sellisena nagu ta on. Kiru aga veel ja vaata kas tunned enda sees rasket tunnet? Ja kui vähe see mitteaktsepteerimine jätab sulle ruumi millekski muuks… päris umbseks läks, mis?!?

Aga proovi nüüd öelda “Jah” sellele, mis on – kui aktsepteerid seda inimest või mingit olukorda elus sellisena nagu see on, siis vaata mida sa nüüd tunned? Iseenda kogemuse pinnalt saan jagada, et see sisemine konflikt, mida ma vastupanus olles otsast otsani “täis” olen, lahustub aktsepteerimises. Kui ütlen “Jah” sellele mis on, kui aktsepteerin mõnda inimest, hetke või olukorda täpselt sellisena nagu see on, siis kogen vabanemise ja rahunemise tunnet ja mu sees jääb väga vaikseks, isegi mõte peatub. Kui suudan aktsepteerida minu jaoks võimatut – aktsepteerimatut – siis võib see saada üheks võimsaimaks muutuste allikaks minu elus.

Aktsepteerimine minu jaoks tähendabki tegelikult REAALSE PILDI NÄGEMIST ja sisemise (vastu)vaidlemise lõpetamist. Selle võib teha lihtsamaks ka tõsiasi, et kõik siin maailmas on pidevas muutuses, et me minevikku muuta ei saa, mitte miski ei ole püsiv ja kõiki vastuseid meil kunagi ei ole. Et iga uus hetk on täpselt selline nagu see ON. Et kui ma näiteks ei siuna igapäevaselt halli eesti ilma, vaid nõustun, et see on alati nii olnud ja on ka edaspidi, siis läheb olemine rahulikumaks ja kergemaks. St kui ma enam ei eita, vaid jaatan – ehk sisemine on kooskõlas ja ühtib välisega, siis see annab mulle võimaluse näha ka suuremat pilti ja valikuvariante, mida saan selles olukorras ette võtta. Samuti kaasneb aktsepteerimisega selgus – kas see on miski, mida ma saan muuta või see on midagi, mida mina muuta ei saa. Ehk kui ma midagi muuta ei saa, nagu näiteks eesti ilm, uued naabrid ja ka see, mis on olnud, siis milleks vastupanu?

Aktsepteerimine ei tähenda seejuures tolereerimist – kui keegi käitub meiega ülekohtuselt või vägivaldselt, siis me ei saa ega pea sellega nõustuma. Vastupidi, meil on vaja näha situatsiooni sellisena nagu see on – vaadata sellele otsa selle (valusas) tões – selleks, et teha järgnevad adekvaatsed otsused olukorra lahendamiseks.

Aktsepteerimine ei võta meilt ära võimalust jätkuvalt rõõmustada või kurvastada elu ja inimeste üle, aga see ei mõjuta meid siis enam fundamentaalselt, ei tõmba meilt nö tooli alt, vaid avab meile võimaluse mõistmiseks ja järgmisteks sammudeks. Vastupanu seevastu edasiseks palju tegutsemisruumi ei jäta.

Lõpetuseks tahaksin tsiteerida kuulsat sufi müstikut ja poeeti Rumi’t:Mis on hirm? See on teadmatuse mitte-aktsepteerimine. Kui me aktsepteerime seda, et me kõike ei tea, siis saab sellest seiklus.Mis on kadedus? See on hea mitte-aktsepteerimine teistes. Kui me aktsepteerime teistes head, saab see inspiratsiooniks.Mis on viha? Kui me ei aktsepteeri seda, et kõik ei allu meie kontrollile. Kui aktsepteerime, siis saab see tolerantsuseks ja sallivuseks. Mis on vihkamine? See on teiste mitte-aktsepteerimine sellistena nagu nad on. Kui aktsepteerime teisi tingimusteta, siis saab sellest armastus.

Ja väike nõuanne meile kõigile, et saada armastuseks –
Leia enda seest iga päev üks Eitus,
Vaata seda, ning
Jaata!