Kogu meie elu, meie mõtted ja emotsioonid, on juhitud kahe fundamentaalse vajaduse poolt – kogeda MÕNU ja vältida VALU. Mõnu alla läheb kõik see, mis meid õnnelikuks teeb. Või mida ARVAME, et meid õnnelikuks teeb. Sest mõnu alla lähevad sageli ka need valikud, mis on meie alateadvusesse registreerunud mõnu poolele, kuid mis pikemas perspektiivis meile heaolu ei loo. Sealt võib tihti leida näit alkoholi, uimastid, suhkru, ka ülesöömise, ületarbimise, ületöötamise jms. Ehk kõik need tegevused, mis KAHJUSTAVAD meie keha või NÜRISTAVAD meelt ja mis pikemas perspektiivis võivad tekitada sõltuvust. Valu poolele võivad olla registreerunud ka kogemused, mis tegelikult haiget ei tee. Või haiget tegema ei peaks. Kõige lihtsam näide on lähedased inimesed ja lähedus. 

Sõltuvuslikud tendentsid on lisaks (näilisele) mõnu tekitamisele suunatud ka valu vältimisele. Ehk meie sees on alati emotsionaalse pagasina rasked (negatiivsed) emotsioonid, mida võib nimetada ka meie VALUKEHAKS. Seda valukeha kogeme ebamugavus- või raskustundena, läbielamise või kannatusena. Kuna see on valus ja meil puuduvad teadmised, mida sellega peale hakata, siis otsime läbi asendustegevuste paremat enesetunnet või kompensatsiooni, mõtleme positiivseid mõtteid ja eitame valu. Aga sel valukehal on tendents kasvada, sest uued olukorrad ja uued läbielamised tulevad peale, väline trambib ikka ja jälle su hingehaavadel ja kasvatab su valukeha. Mida enam püüame valu vältida ehk mida suurem on HIRM valu ees, seda kindlam on, et välismaailm seda uuesti ja uuesti käivitab. 

Selleks, et valu vältida, kasutame me erinevaid toimetulekumehhanisme ja mõnes neist võime aja jooksul päris meistriks saada. Näiteks püüame emotsionaalset valu vältida läbi magusa enesehaletsuse ja järjepideva kaastunde otsimine; läbi teiste süüdistamise ilma soovita iseendas muutust luua; läbi erinevate kontrollimehhanismide ja manipulatsiooni kasutamise teiste suhtes, sh läbi teiste valukeha, süütunde ja alaväärsuse kasvatamise; riputades endale ohvrirolli sildi kaela ja muutes selle staatuse endale õiguspäraseks; kasutades füüsilist või psühholoogilist vägivalda teiste suhtes jpm. 

Aga valu on elu lahutamatu osa. Ja kui me eitame valu, siis me tegelikult eitame ka elu. Kui me ei õpi tundma valu, ei õpi me tundma ka elu. Kui jääme valu vältima ja tahame selle kohe ’välja lõigata’ või olematuks teha, siis jääme vältima ka elu. Ja eitama surma, mis on vaieldamatult elu lahutamatu osa. Sest me kõik oleme surelikud. Meie surmahirm ongi pigem hirm valu ees – me tahame, et keegi meie ümber ei sureks, sest me kardame oma sisemist valukeha (kardame oma emotsioone). Ja kardame surra, sest kardame füüsilist valu, mida see võib endaga kaasa tuua.

Kui elu toob sinu seest välja (südame)valu, siis tervita seda valu. Sellele valule otsa vaadates ja seda tundma õppides õpid tundma ka iseennast ja oma hinge sügavamaid kihte. Kuigi sulle tundub, et see valu on ELUOHTLIK, et see võib sind TAPPA, ta seda tegelikult ei tee. Ja kuigi sulle tundub, et see üks konkreetne inimene põhjustas sulle selle valu, siis tegelikult on see valu sinu sees palju vanem kui see inimene, kes selle sinus taasaktiveeris. 

Valu sisse minek on nagu PAKSU UDU SISSE minek. See on tundmatu ja hirmutav, sa ei näe mitte midagi ega mitte kedagi, sa ei näe isegi oma keha ja sulle tundub, et sa oled udusse mattunud. Ja sind nagu polekski enam… Aga… mida kauem sa udu sees oled, seda enam sa uduga harjud. Ja mõistad, et isegi kui sa oled uduga ümbritsetud, ei tee see sind olematuks. Sa oled ikka OLEMAS. Ja sa ei saa kunagi Uduks, sest te ei segune ega lahustu teineteises. 

Kui mõistad seda päriselt ja lõpuni, siis saad kontakti oma OLEMASOLU tasandiga. Ja selle arusaamisega, et ükskõik kui suur su valu ei oleks, see ei saa kunagi sinuks ega sina temaks. Sinu valu ei pea olema sinu identiteet ja sa ei pea eluga ja teiste inimestega looma suhteid läbi oma valu, vaid võid seda teha ka läbi oma olemasolu. Sest valu on sinust alati eraldi. Sa võid oma valu vaadelda, võid seda kuulata, tunda, teada. Või oodata, kuni päike tõuseb ja udu hajub.