Ilmselt ei ole ma ainuke, kes on end selles elus tundnud vahel “VALENA”. Või mingites olukordades sobimatuna. Mõistetamatuna. Eristuvana. Tundlikuna. Imelikuna. Vastuvoolu liikuvana. Mitte et see minu jaoks täna (enam) probleem oleks, kuid kogemusena on see mulle tuttav. Sest ka minu elus on olnud aegu, mil oleksin tahtnud sell(is)est maailmast ja inimkonnast kaduda. Sellisest, kus on palju hoolimatust, silmakirjalikkust, pinnapealsust, ükskõiksust, külmust, ahnust, vägivalda. Sellisest, mis on üles ehitatud ego vajadustele, mis ei lõpe kunagi.

Samuti tean paljusid teisi, kes on tundnud või tunnevad end sarnaselt ja kes teevad siis väiksemaid või suuremaid jõupingutusi, et ühiskonda sulanduda ja hakkama saada. Olles sisimas sügavalt õnnetud või hirmul tuleviku ees. Ja hirmul selle ees, et nad oma kohta ei leiagi. Arvates, et nad peaksid olema kuidagi teistsugused – olema “õigemad” või “normaalsemad” – et sobituda ümbritsevate inimeste, olemasolevate struktuuride ja elukorraldusega paremini. Sest tundub, et teised ju sobituvad, või …?! 

Sageli tunnevad nii just noored, kes otsivad iseennast ja oma “elu mõtet”, kuid mitte ainult. Outsider’i tunnet on kogu inimkonnas palju rohkem, kui see esmapilgul välja paistab. Ja seejuures oskavad väga vähesed lõpuni mõista ja konstateerida, et mitte nemad oma tundlikkuses pole “valed”, vaid taoline konventsionaalne (ego-põhine) maailm, kuhu nad kuidagi sobituda ei oska, on oma paindumatuses vale. 

Sest meid on ju kasvatatud TUBLIDEKS ehk sõnakuulelikeks inimesteks. Meile on öeldud igas vanuses ette, mis on õige ja mis on vale. Kui teeme ühtmoodi – ÕIGE, teeme teistmoodi – VALE. Mõned meist saavad varasest lapsepõlvest peale kuulda vaid seda, mida nad kõike ja pidevalt valesti teevad ehk nii palju linnukesi lahtrisse “Vale”, et kogu elu ja eksistents muutub küsitavaks või kaotab hoopis mõtte. Ja soov midagi teha või muuta kaob. 

Tekib alaväärsus. Ebapiisavus. Väärtusetus. Süütunne. Need kõik on meisse “istutatud” emotsioonid, mis meid hilisemas elus kuidagi ei toeta, vaid vastupidi – loovad eluga kõverpeegli efekti. Mis pidevalt väliste trigger’ite peale taaskäivituvad ja lisaks raskele, rõhuvale tundele aitavad meis välja kujundada ka vääruskumust – ma olen VALE. Isegi kui teised seda ei näe, siis me ise oma vale-olemises ei kahtle.

Kõigepealt tea seda, et SA EI OLE VALE. Sest mitte ükski Elu ei ole vale. Punkt.

Vale on see, et me ALAVÄÄRISTAME ja SÜÜDISTAME, nii iseennast kui teisi. Vale on samastada end väärtusetuse ja süütundega, mis kahjustavad nii sind kui ka sinu lähedasi. Valed on nii sinu enda kui teiste inimeste arvamused ja hinnangud sinu, sinu elu ja tulevikuvõimaluste kohta. Sest need on liiga ühekülgsed, liiga piiritletud, mitmetest vääruskumustest kammitsetud, läbi emotsiooniprisma kujundatud ja seetõttu täiesti ebaadekvaatsed. 

Kui sa otsid vastust küsimustele, mida ma PEAN tegema või mis on minu elu mõte, siis märka, et need küsimused on suunatud tulevikku ehk tundmatusse ning võivad seetõttu ärevust ja hirmu juurde tekitada. Parem on suunata end olevikku läbi küsimuse: “Mida ma SAAN teha?” Ehk leida üles oma sisemised ressursid siin ja praegu, milliseid neist sa saad kasutada ja millisel viisil. Kui alustad millegagi, mida sa praegu teha saad, siis võib sellest rulluda lahti terve uus võimalusteväli sinu elus. Muutes oma küsimuses ühe sõna – “pean” asemel “saan” – tood sa ennast nii praegusesse hetke kui lahustad ka suure hulga pinget oma meeles ja kehas. Ja sinu elu mõte ilmutab end üles hetkel ise, siis kui sa sellele enam paaniliselt vastust ei otsi.

Foto eest tänan Andres Kõljalg