Praegune olukord Ukrainas murrab meie kõigi südameid ja paneb meid tahes-tahtmata otsima vastust küsimusele – kuidas on see võimalik, et brutaalne vägivald toimub meie endi silme all, siinsamas, ilma ühegi põhjuseta? On jahmatav ja täiesti uskumatu, kuidas sellist jõhkrust ikka veel inimkonnas eksisteerib, kuidas see juhib meie tegusid, elusid ja paljude inimeste saatuseid. 

Üleüldiselt võib vägivaldne käitumine olla (pikalt) allasurutud, kuid võib olla ka koheselt märgatav või väljendatav; see võib avalduda nii füüsilise kui vaimse terrorina; ilmestuda läbi raevu või läbi pika järjepideva õõnestamise. Aga kuidas selline vägivald üldse sünnib? Kuidas me minetame inimlikkuse ja muutume vägivaldseks? Öeldakse, et vägivald sünnitab vägivalda, kuid sageli algab vägivald ka ühepoolselt, sisemiselt, ilma eriliste väliste trigeriteta. 

Kui hakata vägivalla juuri taga ajama, siis viivad need meid ikka tagasi lapsepõlve, kust kõik meie käitumismustrid alguse saavad. Seejuures ei pruugi me sealt samasugust jõhkrust leidagi, sest paljud need, kes on ise pidanud lapsepõlves julma ülekohut taluma, võivad täiskasvanuna valida hoopis humaansema tee, ja vastupidi – need, kes on elanud pealtnäha turvalises keskkonnas, võivad muutuda aastaid hiljem kiusajateks või vägivallatsejateks.

Olen oma praktikates otsinud samuti vastust nendele küsimusele ja jõudnud tagasi alguste algusesse ehk meie kõikide juurpõhjuste juurpõhjuseni – aktsepteerimatuseni. Inimlastena on meie esimene hingeline (ja psühholoogiline) vajadus olla või saada AKTSEPTEERITUD. Ja seda kõige laiemas mõttes. Selline aktsepteerimine hõlmab endas nii vanemate tingimusteta armastuse, omaksvõtu kui kohalolu. Kui aga pealtnäha õnnelikus peres valitseb rahulolematus, kriitilisus ja nõudlikkus, siis on selline (kasvu)keskkond täis aktsepteerimatust, nii iseenda, teineteise kui ka laste suhtes. Kui sellises keskkonnas üleskasvanud lapsel peaks tekkima kogemus vägivallast kui võimalusest olla või saada aktsepteeritud – näiteks läbi jõupositsiooni, läbi teiste hirmu või imetluse, läbi tunnustuse – hakkab vägivallamuster end ISE KORDAMA. Sest tekib ekslik hinnang sellest, et minu põhivajadus olla aktsepteeritud saab läbi vägivaldse käitumise ja selle tagajärgede justkui rahuldatud…

Kindlasti ei saa ja ei tohi me vägivalda mitte ühelgi kujul ega mitte ühelgi juhul tolereerida! Kuid meil on oluline ka mõista, et mida enam hoiame inimkonnas alles aktsepteerimatust ehk jagunemist, lahterdamist, sildistamist, erisuste rõhutamist, diskrimineerimist, vihkamist ja vaenu, seda kauem hoiame alal ka vägivalda. Mida enam keskendume üksteise mõistmisele, sarnasusele, omaksvõtule, ühisusele, seda vägivallatumaks ja inimlikumaks muutume. Alustama peaksime sellega eelkõige iseendast, ja oma lähedastest.