Minu viimaste nädalate väljakutse on olnud vaieldamatult VASTUTUSE ja VABADUSE teema – mis on nende omavaheline seos ja vahekord; kui palju peaksin võtma vastutust või kui palju ja millistes olukordades võin olla vaba. Vaba keskendumaks teiste inimeste asemel iseendale; vaba tegemaks eelkõige seda, mis on mulle parim; jätmaks tähelepanuta selle, mida mu kohusetunne arvab, jne, jne. Ehk vabadus ja vastutus on olnud nii minu kui ilmselt paljude jaoks “ühe maailma kaks erinevat poolust”, kus mõlemat korraga ei saa! Kui valid vabaduse, siis sa justkui pole enam vastutustundlik ja vastupidi – kui otsustad võtta vastutuse, siis kaotad ka vabaduse. Aga kas ikka on nii?

Kui vaatasin vastutuse tähendust lähemalt, siis sain aru, et minu jaoks võrdsustus see tegelikult KOHUSETUNDEGA, sest olen maast madalast õppinud oma tegemistes olema üsnagi kohusetundlik. Võiks isegi öelda, et see on väga pikalt olnud üks minu (vale)identiteetidest. Ehk too Kohusetunne on sageli olnud minu esindajaks, teinud minu eest valikuid ja otsuseid, ning muutnud mind ennast nii mõnedki korrad nähtamatuks ja osavõtmatuks. Kohusetundest tegin tublisti ära kõik õpingud nii kesk- kui ülikoolis ja pikka aega juhtis see mitte ainult mu tööelu, vaid ka pere- ja sotsiaalset elu.

Kohusetundel on alati oma eelistused ja ta juhib meid kindlakäeliselt nende tegevuste suunas. Sageli jääb see, mida hing veel (või tegelikult) ihkab, siis tähelepanuta. Kui oled väga kohusetundlik ja küsin, millal sa viimati midagi enda heaks tegid, siis on suur võimalus, et sa seda ei mäletagi või sinu versioon “aeg iseenda jaoks” on ikkagi kohusetundega läbi põimunud. Näiteks armastan väga enesearengut ja sellega seotud erinevaid kursuseid (mis on ühtlasi mulle meelelahutuse eest), kuid seesmiselt vaatab mulle ikka vastu üks tegelane nimega Kohusetunne, kes koputab muudkui südametunnistusele ja kihutab takka õppima ja arenema, sest kunagi pole piisavalt. See tegelane võib produtseerida nii mõnedki sundmõtted meie peas kui tekitada pinget meie kehas.

Eriliselt armastab kohusetunne LUBADUSI, sest kes meist ei teaks – lubadusi tuleb ju pidada ja täita! Muidugi, ma olen sellega samuti nõus. Aga mis siis, kui lubadus on ajaga oma väärtuse kaotanud? Või on muutunud võimatuks täita? Või selle algtingimused on muutunud? Näiteks kui pikaaegne abielu on karil ja suhe enam ei toimi, kas oleme abielludes antud tõotust “elu lõpuni koos olla” kohustatud jätkuvalt täitma? Ja kui ei täida, kas peaksime end süüdi tundma?

Või oleme hoopis ja eelkõige vastutavad nii ISEENDA ÕNNE kui partneri VABAKSANDMISE eest!?!

Sellest viimasest tulenevalt mõistsin, et VASTUTUS ongi võrratult palju suurem kui kohusetunne ning mulle kui inimolendile kuuluvat vastutust ei saagi suruda kohusetunde kitsatesse raamidesse. Kuna vastutus on kordades vabam, loovam ja piiritum, siis ei ole need kvaliteedid kuidagi võrreldavad. Hakkasin märkama ka seda, kuidas minu kõrgendatud kohusetunne oli reaalsuses tunginud ka minu lähedaste vastutusalasse, lubamata nende endi vastutusel orgaaniliselt areneda ning andmata neile võimalust teatud elusituatsioonides ise hakkama saada. Sain aru, et pean end koos oma kohusetunde, aitamise- ja ärategemissooviga nii mõnestki olukorrast taandama, et teha ruumi teiste elu ja vastutuse arengule. Ka see kuulub meie vastutusalasse – jätta teistele inimestele neile kuuluv vastutus. Mis ühtlasi annab meile võimaluse ja vabaduse keskenduda iseendale, et saada võimalikult parimaks iseendaks.

Kui mu kohusetunne laienes vastutuseks, siis kadus dilemma ja tekkis kergus, mis pani tundma end tõeliselt vabana. Sain aru, et ma tegelikult ei pea zhonglöörima vabaduse-vastutusega ega nende vahel valima. Et vastutus ei pea meile olema koormaks või kohustuseks, vaid võib vabalt olla avardunud võimaluseks ja vabaduseks meie elus.

Soovitan Sullegi võtta vastutus läbi iseenda vabaduse! Ja kui sellest postitusest võiks mõnele sinu lähedasele kasu olla, siis jaga seda ka temaga