USALDUS on ilus sõna. See tekitab hea tunde – turvatunde. Me kõik tahaks usaldada; või vähemalt julgeda usaldada. Kuid me kõik kardame ka haiget saada ja pettuda. Ja mida suurem on hirm (südame)valu ees, seda raskem on kellessegi või millessegi uskuda. Või siis kardame hoopis rumalaks jääda, kui keegi meie heausksust ära kasutab. Mõned inimesed on isegi nii hirmul, et hakkavad vältima igasugust suhet või suhtlust, mis eeldab pühendumist ja vastastikust usaldust. Teate küll seda vanasõna – parem KARTA, kui KAHETSEDA. Kuna kahetseda ei taha keegi, siis kardame ja hoiame eemale.

Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis mul on usaldusega väga erinevaid kogemusi. Näiteks nooruses ei kartnud ma midagi ja usaldasin pimesi kõiki ja kõike. Lisaks hirmule puudus mul siis ka arusaamine, keda ja mis põhjustel ma üldse usaldan. Kiitsin kõigi inimeste teguviisid juba ette heaks ja leidsin endas alati mõistmist ja põhjendusi teiste käitumisele. Ega palju muud polnudki vaja kui Elult veel mõned kõrvakiilud saada, et õpiks olukordi ja inimesi ümber hindama ja oma usaldusega arukamalt ringi käima.

Sellest sündis teine äärmus ehk UMBUSALDUS ja arvamus, et kedagi polegi vaja usaldada. Vähemasti mitte enne, kui minuga koos on tulest ja veest läbi käidud, puud soola ära söödud, oma usaldusväärsust tõestatud ning allkirja ja pitsatiga kinnitatud. Ükski allkiri ja pitsat mind muidugi ei kaitsnud, sest nii hirm haiget saada kui ka hirm lolliks jääda kahtlemata realiseerusid. Kui kardame, et meie usaldus saab KURITARVITATUD, siis täpselt nii see ka juhtub.

Nendest seinast seina kogemustest – naiivsest “kõikonhead” usaldusest kuni paranoilise umbusalduseni – saabus ka arusaamine, et mul on lihtsalt vale lähtepunkt = NEMAD! Et mul pole mõtet otsida kinnitust teiste headusele või kurjusele, kui ma iseenda KOHALOLU ja iseenda VASTUTUST oma heaolu eest ei tunne ega tunnista. Kui lähtun teiste inimeste valikutest, siis olen alati lükata ja tõmmata – olen hirmul ja saan haiget. Ning lõpuks hakkan oma usaldust “kodus kapis luku taga” hoidma, mida kellegagi jagada ei julge. See on juhtunud kindlasti paljudega meist; vähemasti kõigi nendega, kes on öelnud või ütlevad: “Ma ei saa enam kedagi usaldada…”.

Kui kaalume oma mõtteis liiga palju kellegi usaldamist või umbusaldamist, siis on meie tähelepanu iseendast väljaspool – kellegi sõnadel, kellegi tegudel, kellegi valikutel ja otsustel. Läbi mille püüame jätkuvalt leida vastuseid küsimustele: “Kas usaldada või mitte usaldada?” Kuna enamasti kogu aur sellele kulubki, siis iseenda heaolu ja vajaduste teadvustamisele palju ruumi ei jää. Ja nii see lõputu jada kordubki – hirm, usaldus, pettumus, valu, LOOTUS, hirm, usaldus, pettumus, valu… ja lõpuks LOOTUSETUS.

Aga kui küsimus ei olegi kellegi teise usaldamises, vaid meie enda võimes eluga igal tasandil suhestuda? Iseenda eest igakülgselt hoolt kanda, iseenda eest hea seista ja oma elu võimalikult parimaks lihvida? Tuua usalduse küsimus väljastpoolt sissepoole ja märgata, milles ma ise ennast praegu usaldan, milles hea olen (olgu või võileivategu!) ning mida tahaksin endas juurde arendada?

Kui mõistsin mulle kuuluvat lõputut vastutust iseenda heaolu eest, siis usalduse teema justkui kaotas minu jaoks tähenduse ja tähtsuse. Sest sain aru, et nii nagu mina Elule, nii Elu mulle.

Viimasest tõdemusest hakkas kasvama hoopis uus tasand ja tähendus Usaldusele. Ehk pidin kaotama usalduse, et vastu võtta uus usaldus. Usaldus Elu vastu. Täielikult.