Kõigi inimeste läheduses me ei koge ärevust. Need on siiski kindlad suhted – partneriga, mõne konkreetse pereliikme, töökaaslase või autoriteetse isikuga – mis teevad rahutuks või ajavad närvi. Nendega, kes tunduvad väärikamad, mõjukamad, jõulisemad, kontrollivamad. Kelle arvamus loeb rohkem kui teiste oma.
Sageli ei ole põhjus selles, mida nad ütlevad. Vaid selles, kuidas nad mõjuvad ehk mida me nende juuresolekul tunneme, mida endas tagasi hoiame ja alla surume. Suhetes aktiveeruvad needsamad lood ja emotsioonid, millele oleme varem “tabalukud” ette pannud, sest nad tunduvad meist kuidagi üle. Ja meie tõmbame end vaikselt koomale – võtame vähem ruumi ja vähem sõna.
Ega see polegi nii tähtis! - selleks, et mitte rumalana näida, hakkame mõttes oma lauseid ümber sõnastama ja tulemuseks võib olla täiesti arusaamatu jutt.
Nüüd panin küll puusse! - analüüsime lõputult seda, mis juba öeldud ja tehtud või kahetseme seda, mis kõik ütlemata ja tegemata jäi.
Võta ennast ometi kokku! - tunneme, et peaksime rohkem pingutama ja olema - zennnn -rahulikum, targem, parem versioon iseendast.
F...k it! - naeratame või noogutame kaasa, kuigi sees on segadus ja tunnetemöll...
Nii tekib veelgi enam kahtlusi ja segadust, mida öelda, mida mitte; kuidas olla nii, et suhe ei katkeks; kuidas end positsioneerida, et suhtes säiliks võrdsus. See pidev eneseregulatsioon – enda kohandamine, tagasihoidmine, valvelolek – ongi sageli see, mida kogeme ärevusena.
Väike, aga oluline märkamise koht - mõtle mõne suhte peale, mis Sinus ärevust tekitab ning küsi endalt: „Mida ma selles suhtes tegelikult tunnen või mida vajan, kuid ei julge ega oska seda väljendada?“
Tegeliku eneseväljenduseni võib veel aega minna, kuid läbi selle küsimuse me juba lõpetame vastandumise ja hakkame rohkem teadvustama seda, et probleem ei seisnegi otseselt teises inimeses, vaid minu enda reaktsioonis – ärevuses - mida ma läbi elan. Mida enam oskame oma reaktsioone märgata, seda enam astume lähemale ka sellele, et oma tegelikke tundeid ja vajadusi suhtes väljendada.