„Mitte keegi ei räägi kunagi üleminekuperioodist… sellest, kui sa ei ole enam Röövik, aga ka mitte veel Liblikas! Sa ei tea, kes sa oled ja kuhu sa lähed. Kõik, mida sa tead on see, et iga osake sinu olemasolust hüüab muutuse järele. Lahtilaskmise järele. Hinge avardumise järele. Nii et alistu. Lagune. See ei ole sinu lõpp. See on selle lõpp, kes sa kunagi olid. See on sinu ümbersünd, kallis. Ja neid nimetatakse kasvuvaludeks.“

Kõik me elame elus selliseid faase läbi. Näiteks teismelisena, kus me ei ole enam lapsed, aga ka mitte veel täiskasvanud. Teismelise-aeg tekitab palju küsimärke, palju segadust, südamevalu ja õppetunde. Läheb aega, enne kui me iseennast (täiskasvanuna) leiame. Või siis väga lähedase inimese kaotus – lahkuminek või surm, kus oleme sunnitud läbima leina ja suure elumuutuse, et oma eluga uutmoodi (üksi) edasi liikuda. 

Nii nagu kõik muu elus on tsükliline, nii korduvad ka kriisid meie elus. Mõõnaperioodid, kus me sageli jääme üksi sellega, millega ei oska isegi koosolles toime tulla. Sest oleme harjunud valu eest põgenema – pisarad pühkima, plaastri peale kleepima, kommi põske pistma ja naeratades edasi astuma. Mis sest, et ikka on valus. Aga kuna valu on ebameeldiv ja häiriv, siis tuleb sellest ruttu vabaneda. Misiganes vahenditega.

Kuid valu on ainult tagajärg mingile sümptomile, mida me näha ei taha. Tuimestades kiirelt valu või põgenedes selle eest jääb meil avastamata ka sümptom. Mis ei kao kuhugi ning võib järgmisel mõõnaringil meile uue valu luua. Enne see jaht ei lõpe, kui oled nõus seisma jääma ja valule otsa vaatama. Lubama valul olla ja leidma valu tagant tegeliku põhjuse. 

Iga valu kätkeb endas potentsiaali muutuseks ja tervenduseks, midagi uut ja head me ellu tooma. Kõik valuperioodid on naturaalsed kasvuperioodid, millele alistudes võime palju nii iseenda kui oma suhete kohta õppida. Lubades valul olla ja lasta sel üle elada oma loomuliku eluea, võime sellest üks hetk väljuda liblikana.