Nüüd, kui emadepäev on peetud ning pere ja lähedaste tähtsust taas pühitsetud, on hea jäädagi sellesse vaibi ja rääkida suhete olulisusest. Inglise keeles on kaks väga tähendusrikast sõna, millega saab suurepäraselt kirjeldada kas suhte olemasolu või selle puudumist. 

Üks neist on ’inclusion’, mida võiks tõlkida eesti keelde kui ’kaasamist’, kuid millel on tegelikult palju sügavam tähendus. See on ka tingimusteta omaksvõtmine, (kuhugi) kuulumine, hoidmine, hoolimine jpm. Inclusion toimub näiteks ema ja vastsündinud lapse vahel, mida sõnadega kirjeldada ongi raske. Ja see omaksvõtt säilib loomulikul kujul, kui nende kummagi mõtted ja emotsioonid seda suhet rikkuma ei hakka (mis pahatihti juhtub). Samasugune omaksvõtt võiks olla iseenesest mõistetav kõikide pereliikmete ja lähedaste vahel, aga ka ühiskonnas ja inimkonnas laiemalt. Nii nagu Karupoeg Puhh’is ei jäetud depressiivset Iiah’it ekspeditsioonidest ega muudest tegevustest kõrvale, võiks me inimestena sellest head eeskuju võtta ja üksteisest samamoodi hoolida.

Teine sõna, mis on esimese vastand ning mis juba iseenesest näitab suhte puudumist, on ’exclusion’ ehk tõrjumine, väljaarvamine, väljajätmine, aktsepteerimatus jms. Seda on meie ühiskonnas olnud alati palju, kuid praeguses koroonaajastus on sellest kahjuks saanud ülemaailmne liikumine, mis mõjutab kõiki ja kõike. Hirm tekitab vastandamist, vastandamine tõrjumist. Kus need, kes tõrjuvad, püüavad end justkui kaitsta, kuid halvasti tunnevad end kõik, nii tõrjujad kui tõrjutud. Sest ’exclusion’ on juba toimunud ja see mõjutab kõiki osapooli ühtemoodi.

Tõrjumine saab tegelikult võimalikuks vaid siis, kui olukorda juhib meie mõistus. Ja mitte meie ise. Kogu inimlikkus kaob, kui me oma mõistusest kasutame vaid koguvat osa ehk mälu ning jaotavat ehk diskrimineerivat osa. Kuna meie mälus olev info on väga piiratud, mida me jaotava osaga püüame hallata ja lahterdada, siis teeme elus selliseid järeldusi, mis on tõest ja tegelikust elust väga kaugel. Siin tekivad ka mõistmatus ja arusaamatus, sest mälus olevale infole lahtrit ei leidunud.

Kuna usume kõiki oma mõtteid, mida oma peas muudkui ’korrutame ja jagame’, siis võivad tegelik elu ja inimesed meie ümber jääda mõistetamatuks ja meie poolt tõrjutuks. Mõistuse jaotavast osast saabki alguse diskrimineerimine ja seda mitte ainult erineva nahavärvi, rassi ja usutunnistusega inimeste suhtes, vaid ka oma pereliikmete ja lähedaste suhtes. Sellisel viisil inimkond muutubki enesehävituslikuks, sest mida tingimuslikumad oleme teiste suhtes, seda enam piirame ja tõrjume iseennast. Kõigist ja kõigest end pidevalt eraldades ja välja arvates oleme kaotajaks vaid meie ise. Maailm sellest ei muutu ja elab omas rütmis edasi.