Tänulikkusest räägitakse praegusel ajal väga palju. Meie lastetoa õpetus, et iga saadud asja eest tuleb aitäh öelda, hakkab vaikselt laienema sügavamale tasandile. VIISAKUSEST kui vormitäitest üksi ei piisa, et elus midagi enamat saavutada. Selleks, et soovitud asju oma ellu kutsuda, tuleks nende eest juba ette tänulik olla. Ehk tänulikkus kui õige SUHTUMINE on eeltingimuseks külgetõmbeseadusele. Seda kasutatakse nii soovide manifesteerimisel, afirmatsioonide tegemisel kui ka visualiseerimisel, mis on saanud paljudele igapäevaelu osaks oma unistuste elluviimisel. 

Samas, kui lisame konkreetsed soovid oma tänuenergiale, siis esitame Elule ka oma TINGIMUSED. Kuid mis saab siis, kui meie tingimustele ei vastata ning meie afirmatsioonid jäetakse tähelepanuta? Kas oleme ka selle eest tänulikud või kukume siis kolinal mängu algusesse – oma nõudmiste juurde – tagasi? Hakkame koostama uusi nimekirju ja veelgi võimsamalt visualiseerima? 

Tea, et meie nõudlikkusse Elu suhtes on alati sisse kirjutatud tänamatus. Sest tänulikkus käib kokku vaid sellega, MIS ON. Ja mitte sellega, mida EI OLE ehk sellega, mida saada tahame. Omaette küsimus seisneb selles, kas ja mida oleme omalt poolt teinud või andnud, et parimad asjad saaksid meiega juhtuda. Omavastutuse osa tuleb meil ka siin ise tasuda.

Mulle isiklikult on sügavam tänutunne olnud pikalt kättesaamatu. Elementaarsele viisakusele vastas Elu alati samaga – külmalt ja personaalselt. Kord kogusin tänutäheks boonuseid, kord jälle kannatusi. Nii kuidas minu sees vaheldusid rahulolu ja rahulolematus. Ja kus rahulolematust põhjustas järjepidev soov muuta välist – muuta inimesi ja olukordi, muuta minevikku ja tulevikku. Minus oli süüdistusi ja etteheiteid, küsimusi „miks mina?“, ohvrirolli, milles lahendasin mulle osaks saanud ebaõiglust jne, jne. Kõik, mis mul OLI, jäi mulle suuresti märkamatuks, sest kõik olemasolev tundus ISEENESESTMÕISTETAV. 

Kui jõudsin oma elus aega, kus hakkasin võtma vastutust oma heaolu eest – lõpetasin süüdistused ja etteheited, muutsin ebaõiglase õiglaseks ning kasvasin välja ohvrirollist, hakkasid mu silmad avanema ka kogu Loodu müsteeriumi ees. Mitte midagi ei olnud enam iseenesestmõistetav ning läbi seesmise vaikuse hakkas minus vaikselt ärkama ka loomulik tänutunne. Mitte et seda seal varem poleks olnud – see kuulub meie põhiolemuse juurde – vaid seda ei olnud minu pausideta mõttemüra alt ei kuulda ega tunda. 

Koos suurema pildi nägemisega (huvitav, huvitav!) tekkisid mul ka eksistentsiaalsed vajadused ja soovid Elule. Mõnda aega manifesteerisin minagi ja pidasin afirmatsioonide märkmikku, tänades ETTE ja TAHA, kuid erilisi muutusi need minu ellu ei toonud. Ilmselt ei täitunud need minu piiravate valeuskumuste, kinnisideedeks muutumiste või ka omavastutuse puudumise tõttu. Mistõttu uued soovide nimekirjad meid väga ei aita, sest samad takistused jäävad alles. Tuleb suunduda sügavamale enda sisse – sinna, kus asub TINGIMUSTETA armastus ja tänutunne. Sinna, kus nii piiravad uskumused kui kinnisideed lahustuvad.

Seal nägin, et meid ümbritsev loodus tuletab meile tänulikkust igapäevaselt meelde. Näiteks puud, mis elavad sadu aastaid, teavad täpselt, et neil on olemas piisavalt niiskust ja mulda, et elada; piisavalt ōhku ja soojust, et kasvada; piisavalt ruumi, et avarduda. Ja nad ei pea selle eest paljuks meile õhku puhastada ja varju pakkuda, sest see on nende eksistentsi olemus. Nad saavad ja annavad. Tingimusteta. Ja ei lakka andmast, sest inimkäsi neid pidevalt hävitab… 

Ka meil on alati vett, mida meie keha vajab; meil on alati maad, mis meid toidab ja toetab; meil on alati õhku, mida hingata; alati tuld ja päikest, et elada; ning lõputu ruum, milles hingeliselt avarduda. Ning enne, kui sina ja mina siia jõudsime, oli kõige eest juba hoolt kantud, kõik eluks vajalik juba olemas. Kas mõistame seda? Ja milliseid kvaliteete Elule vastu pakume? Kas see tuleb meie kui inimeste – kui kogu senise evolutsiooni kandjate – eksistentsi olemusest? Või oleme kinni jäänud oma egoismi ja ignorantsusesse, kus tahame vaid juurde saada ja mitte vastu anda? Elu armastab meid juba miljonil erineval viisil, kas ka sina teda?

Leia enda seest tänutunne, mis on pingutuse- ja pingevaba. Soovide- ja tingimustevaba. Ilma, et sa peaksid seda väljendama või kellegi poole suunama. See tänutunne täidab sinu südame ja hinge, see heliseb vaikselt ja õnnistab. See toob iseenesliku naeratuse näole ja toodab lahkust ja kannatlikkust nii iseenda kui kogu maailma suhtes. See on kõik, mida vajad. Ja parimad asjad saavad sinuga siis juhtuda.