Täna tahaksin rääkida SÜÜTUNDEST ja SÜÜDISTAMISEST. Sõna ‘süü’ on meil igapäevaelus kahjuks laialt kasutusel – ikka otsitakse süüdlast, kui midagi on valesti. Paaritülides käib enamasti vaidlus selle üle, kes on seekord süüdi; lastele pannakse süüks nii mõnigi tegu, mis ei ühti vanemate ootustega; äris on oluline patuoinad üles leida ja poliitikast pole ilmselt mõtet rääkidagi.
Olen vestelnud paljude inimestega, keda painab kas teadlik või alateadlik süütunne, ning mis tekitab nende hinge rõhuva tunde… Olen jälginud iseennast süüdistamises ja süütundes, mis ei luba neist kummastki palju kaugemale vaadata. Üksinda ‘süükoormat’ kanda ongi võimatult raske, mistõttu püüame seda ühel või teisel viisil jagada. Näiteks otsime kaassüüdlast, või süüdistame vastu, oleme südamevalus või hoopis kogu maailma peale vihased ja solvunud. Meie kehale on süütunne nagu pahvakas kanget hapet, mis meid seestpoolt söövitab ja kahjustab.
Kui otsida kohta, kust süütunne ja süüdistamine on alguse saanud, siis ei piisa vaid meie endi lapsepõlve minekust – seda mõttemustrit on kandnud juba mitmed põlved enne meie vanemaid. Kuigi tegelikkuses peaks süüst ja süüdimõistmisest rääkima vaid karistusõiguse kontaktis, on see ‘edukalt’ integreeritud ka inimestevahelistesse suhetesse. Aga miks on see nii?
MIKS PEAKS ÜLDSE KEEGI SÜÜDI OLEMA!? Me kõik ju oleme inimesed, kõik oma soovide, tunnete ja vajadustega, elades hetkest hetkesse parimal võimalikul viisil. Seda nii laste kui täiskasvanutena. Me kõik saame olla heatahtlikud ja mõistvad teineteise ning olukorra suhtes, kus süüdistamine ei loo mingit uut väärtust, vaid vastupidi – uut kahju.
Kas piisaks sellest, kui teame ja tunnustame meie kõigi vastutust meie sõnade ja tegude eest? Ning kus vastutus ei tähenda mitte ‘süüdiolemist’, vaid meie endi võimet suhestuda eluga ja selle aspektidega parimal võimalikul viisil. Kõige lihtsam näide – kui keegi on jätnud tule põlema või vee jooksma, siis meil on võimalus see tuli kustutada või veekraan kinni keerata. Meie võimalused ja valikuvariandid võivad sõltuvalt olukorrast olla muidugi piiratud, aga meie suhestumine eluga on piiramatu ja lõputu. Isegi kui me reaalsuses midagi teha või muuta ei saa, siis hea mõte või soov toetab samuti. Selline piiramatu vastutus annab meile arukuse suhtluseks, võimalused olukordade parandamiseks ja positiivsete muutuste loomiseks ja mis eriti oluline – peatab teineteisele haigettegemise!
Ja nüüd, kui sa seda veel teinud ei ole, siis tõmba sinu sees olevale Süütundele jämeda punase markeriga kriips peale ja lausu mõttes endale iga päev – MA EI OLE SÜÜDI. Selliselt uus mõttemuster kinnistub ja vana, mis sulle kunagi ei kuulunudki, lahustub ära.
Või seo oma süütundele heeliumiga täidetud õhupall külge ja luba tal lennata tagasi sinna, kust see tuli