SURMAST on raske rääkida, sest surmaga on seotud palju teadmatust ja hirmu. Kuid palju teadmatust ja hirmu on toetatud ja alalhoitud ka surma kohta käiva MÜÜDI poolt, et ELU ja SURM on ühe mündi vastaspooled. Kuna soovime elada ehk tahame näha vaid mündi ühte külge, siis mündi vastaspoolt näha ei taha. Kui peame Elu vastandiks Surma, siis hakkame viimast eitama. Ja kui eitame surma, siis tahame iga hinna eest säilitada kõike seda, mida peame eluks. Kui me surma elu osana ei aktsepteeri, teeme näo, et seda pole olemas. Ja kui elu meile siiski näitab, et surm on olemas, siis saame (valu)shoki. Shokk tekib eelkõige aktsepteerimatusest surma ees. Ja selle ees, et vastandame elu surmaga. 

SURMA vastandiks on aga hoopis SÜND. Sest ELU algab sissehingamisega (sünd) ja lõpeb väljahingamisega (surm). Kus iga järgnev hetk selles elus hingame samuti sisse (sünd) ja hingame välja (surm). Kus igal hommikul ärkame üles (sünd) ja igal õhtul läheme magama (surm). Nii nagu meie keharakud uuenevad iga päev, kus vanad asenduvad uutega, nii töötab ka kogu loodus meie ümber, kus sünd ja surm käivad alati käsikäes. Me ilmume siia ilma – elame – ja siis lahkume teisele poole. Sest me kõik oleme surelikud. 

Me sünnime iga päev uuesti. Me elame iga päev uuesti. Ja sureme iga päev uuesti. See kõik moodustabki meie Elu. Me ei sure üks kord – siis kui meie süda lakkab töötamast; vaid sureme iga hetk oma elus, nii nagu ka sünnime. Kui aktsepteerime sündi ja surma kui Elu lahutamatuid osi, siis austame mõlemat võrdselt. Ja mõistame, et nii nagu iga sünd on eriline, on seda ka iga surm. 

Sest iga sünd siia ilma tähendab surma teispoolsuses. Ja iga surm siit ilmast tähendab sündi teispoolsuses. Ehk nii nagu igale väljahingamisele järgneb taas sissehingamine, nii nagu igale uinumisele järgneb taas ärkamine, nii järgneb igale surmale ka sünd. Kas siin- või sealpool. Ja nii nagu iga sissehingamine (ja iga sünd) on pingutus, nii on iga väljahingamine (ja surm) lõdvestus.

Läbi pingutuse ja lõdvestuse, läbi hingamistsüklite, ärkveloleku- ja magamistsüklite, läbi sündide ja surmade ja paljude teiste samalaadsete tsüklite toimuvad meie sünnid ja surmad kolme absoluutse loodusprintsiibi abil: loomine (sündimine), säilitamine (elamine) ja lõpetamine (suremine). Ning need kolm printsiipi on omavahel lõputult läbi põimunud, kus nende algust ja lõppu pole võimalik määratleda. Ehk elamine sisaldab endas ka paljusid sünde ja surmasid, sest iga järgmine hetk on uus ja kordumatu. Sest iga järgmine hetk annab võimaluse ka meie endi sees millegi uue sünniks ja millegi vana surmaks.

Loodus teab alati, millal ja kuidas luua, millal säilitada ja millal lõpetada. Kogu loodu asub lõputus Ruumis, kes selle eest hea seisab. Seda lõputut ruumi võib nimetada ka Olemasolu-ks, mis Olemasolev-at ehk kogu loodut justkui enda kaisus hoiab. Kus kõik toimub alati absoluutses korrapäras, isegi siis, kui see paistab välja kaosena. 

Inimestena on meis samuti olemas Olemasolu tasand. Ja ise selleks Olemasoluks saades võime muutuda pealtvaatajaks ka kogu elu ja surma mängule.