Ei, ma ei hakka rääkima kaameratest ega puutetundlikest ekraanidest, kuigi võrdlus sobib sellesse konteksti hästi. Nii nagu meile meeldib visuaaliga mängida, tõmmates seda kord lähemale ja siis jälle kaugemale, peame elus kasutama sageli samu funktsioone. Selleks, et oma suhete, töö ja muude tegevustega edukalt toime tulla, peame oskama näha nii detaile kui ka SUUREMAT PILTI. Emba-kumba tundmata ja mõistmata võib meie vaatenurk ja seeläbi tehtud valikud ja otsused olla väga ühekülgsed või vildakad. 

Kui tuua seesama võrdlus meie igapäevaellu, siis oleme kõik end vaikimisi oma mõtetesse SISSE ZOOMINUD. Või siis mõtetega seotud tunnetesse. Ehk elame tavaliselt ’ZOOM IN’ rezhiimil, kus meie kaamerasilm on täidetud meie enda sisemise info poolt. Selline sisemine, piiratud ’nägemisulatus’ loob ühtlasi meie REAALSUSE, kus sisemisest pildist (s.o sisemisest reaalsusest) luuakse üks-ühele projektsioon välismaailma. Ja kujundatakse meie väline reaalsus ehk kogu meie elu, selle sündmused, olukorrad, inimesed, suhted jne. 

Kuna tegevus kinolinal saab alati alguse projektorisse sisestatud filmilindist, näeme väljaspool ainult seda reaalsust, mis on täpne vaste meisse (elu jooksul) salvestunud infost. Seetõttu ongi meie kõigi individuaalsed maailmapildid erinevad, sest meie ees rullub lahti see elu, millesse me ise – kas teadlikult või alateadlikult – usume. Kuniks me ’kaamerat’ oma sisemisest infost välja ei zoomi, ei olegi me võimelised palju enamat kogema ega oma elu muutma. Ängistavad mõtted loovad ängistava elu ja võivad luua veel ängistavamad tagajärjed. See on nõiaring, mis algab sisemisest. Ja mida murda ja muuta saab samuti alustades sisemisest.

Aga kuidas on võimalik end oma mõtetest välja zoomida? Tegelikult me kõik juba teeme seda. See toimub neis kohalolu-hetkedes, kus märkame meid ümbritsevat loodust, oma lemmiklooma või teist inimest. Kus mentaalsus vaikib ja tekib ärksameelsus välise suhtes. Ehk me lülitume ümber oma psüühiliselt tasandilt teadvuse ja olemasolu tasandile, kus tunnistame ja tunnustame (ilma mõttelise sekkumiseta) kõike olemasolevat, mis eksisteerib siin koos meiega. Ja ongi toimunud väljazoomimine, sest meie vaateväli avardub. Seda jätkates märkame üha uusi detaile ja veelgi laiemat pilti. Kuni selleni välja, et võime end zoom out’ida oma kodust ja tänavalt, ning näha oma keha pisikese täpikesena, kus mõtted ei omagi endist tähendust. Või zoom out’ida end sellelt mandrilt või planeedilt, mis seab meie elu koheselt uude perspektiivi, kus meie (mõtete) suurusehullustus vaibub.

Muidugi võid sa mult küsida, et mis mul sest kosmosest? Kuid samahästi võin ma sult vastu küsida, et mis sul sest ängist, enesehaletsusest või vihkamisest? Need võivad olla küll nauditavad, aga kas ka head ja kasulikud sulle endale? Kas need pakuvad sulle hingerahu, mida sa sisimas otsid ja ihkad? 

Maailmaruum on reaalsus, mis eksisteerib ka ilma meie negatiivsete mõteteta. Ka sina ise oled reaalsus, mis eksisteerib ilma oma negatiivsete mõteteta. Sest sa ei lakka ju olemast, kui teed oma mõtetele ’Stopp’?! Sinu negatiivsed mõtted seevastu ei saa elada sinu olemasoluta ega isegi mitte ilma maailmaruumita. Aga miks sa neile siis nii suure tähenduse omistad? Need ongi ju vaid sinu mõtted.