Meie ühiskond toimib paljuski konkurentsil. See algab maast madalast, kus ’tublid ja parimad’ tõstetakse esile ja kiidetakse; ’mitte nii tublid’ aga jäetakse kõrvale ja neid eriti ei märgatagi. Nii võib see juhtuda lasteaias või koolis, kuid pahatihti ka koduses pereringis. Oleme ikka veel kantud neist mustritest, kus võrdleme oma elu ja õnne teiste omaga, rahakoti suurust ja võimalusi teiste varalise seisuga, ning oma lapsi sõprade või tuttavate lastega. Kus tublidusest ja uhkusest on saanud omamoodi mõõdupuu, mida taga ajame ja presenteerime. Kus toome eeskujuliku NÄHTAVALE, kuid NÄHTAMATU osa – rahulolematuse iseendaga ja oma eluga – peidame veelgi sügavamale. 

Mulle isiklikult pole sõna TUBLI kunagi meeldinud, sest kätkeb endas alati kellegi teise (ja mitte minu enda!) VÄÄRTUSEID ja nende järgi joondumist. Kui keegi mind tubliks nimetab, siis lööb minus välja pigem mässumeelne teismeline, kes soovib ’hinnanguandja’ koos tema väärtustega kuu peale saata. Kui ajame taga tublidust, siis peame end ikka ja jälle ületama, et kellelegi teisele meele järele olla või end tõestada. Ja kui me pole nii tublid, oleme taas silmitsi oma ALAVÄÄRSUSEGA, mis on peapõhjuseks nii elus edasipüüdlemisel kui ka sellele allaandmisel. 

Alaväärsustunne on valdav emotsioon konkurentsil põhinevas inimkonnas, kus ’võitjaid’ kannustab selle raske tunde eest põgenemine ning ’kaotajaid’ selle tunde vaigistamine. Mõlemad on petlikud, sest isegi läbi ’võitmise’ me alaväärsusest ei vabane, ning läbi sõltuvuslike tendentside me seda olematuks ei tee. Nii kui me millegagi ’hakkama ei saa’ – kas siis iseenda või kellegi teise arvates – on raske tunne jälle platsis, ja kogu nõiaring võib otsast alata. See loob soodsa pinnase lõputuks RIVAALITSEMISEKS ja ÜLETRUMPAMISEKS, kas tööl, kodus või sõpraderingis, sest pettekujutelm oma koha ’väljavõitlemisest’ ning jõupositsiooni loomisest või taastamisest tundub olevat möödapääsmatu. 

Mida rohkem on meie elus ’võistlemist’ ja rivaalitsemist, seda enam on meis alaväärsust, mida me tunda ei taha. Mida enam üritame oma tublidust või uhkust presenteerida, seda enam püüame iseendale oma väärtust tõestada. Mida rohkem soovime oma arvamust kellelegi selgeks teha või peale suruda, seda ’vajalikumad’ me end elus tunda ihkame. Aga… kui sarnaselt jätkame, siis jääme mänguplatsile üksi. Ning üksinda mängides medaleid ja kohti enam ei jagata.  

Keegi ei saa sinuga võistelda, kui sa enda sees juba ’võitja’ või ’kaotaja’ pole. Kui kellelgi õnnestub sind siiski mänguplatsile manipuleerida, siis tea, et see ei pruugi sinu mäng olla ja sa võid sellisest võistlusest alati taanduda. Ning oma pärisellu naasta.