Rahulolematuse teemaga on huvitav lugu. Alustasin seda postitust juba ammu, kuid pealkirjast palju kaugemale ei jõudnud. Kuigi sellest võiks kirjutada mitu lehekülge, ei taha mu kogemused sel teemal kuidagi sõnadesse vormuda. Võibolla sellepärast, et minu sees on täna üpris vähe rahulolematust. Või hoopis sellepärast, kui vähe seda on olnud kogu minu ülejäänud elu.

Võib kõlada kummaliselt, aga mul pole kunagi olnud erilisi unistusi või salasoove, pole olnud tavapäraseid ootusi, lootusi ja nõudmisi elule. Pole olnud plaani, et selleks ja selleks ajaks peaks mul olema pere või lapsed, auto või maja, unistuste töö, ametikõrgendus, oma ettevõte või X summa pangakontol. Mitte et see peakski selliselt olema, vaid lihtsalt minuga on nii läinud. Sündmused jõudsid minust alati ette ja mul tuli neid siis tunnistada, tegevustele keskenduda ja hakkama saada. Mitmeid kordi kukkuda, taas tõusta ja kasvada. Tõdeda ka omaenda “pikki juhtmeid” või planeerimatusest tingitud lauslollust ning siis kahjude vähendamisega tegeleda.

Tagantjärgi saan aru, et kõik vajalik tuli ise mu ellu – nii hea kui halb, nii hüved kui ka lõivud – ilma et ma oleksin midagi taga ajanud või millegi eest põgenenud. Mis ühtlasi säästis mind ka suuremast rahulolematusest ja suurematest pettumustest. Mine võta kinni, mis mul täna oleks või poleks, kui oleksin oma tahtmised ja mittetahtmised elule lisanud. Ja see polegi täna oluline. Oluline on hoopis see, et tagantjärgi mõistan ka seda, et RAHULOLU loomine ongi olnud mulle eesmärgiks omaette. Ja ainuke hüve, mida tõesti olen terve elu taga ajanud – seda nii puuduses kui rohkuses – ongi RAHU ja TASAKAAL. Seetõttu jäid ka muud eesmärgid minu jaoks teisejärguliseks või tahaplaanile. Või muutsin neid, kui tundsin tugevat rahutust või tasakaalutust.

Muidugi olen ka mina tundnud rahulolematust seoses eluga, situatsioonidega, inimestega. Ehk kõik see, mis välismaailmas on “valesti” – st mis minuarust peaks olema teisiti – käivitab meis rahulolematuse tunde. Selle tundega võiks ju iseenesest elada ja hakkama saada, kui see ei sütitaks põlema “lampi meie peas”, millele järgneb murdosa sekundiga MÕTETE LAVIIN. Mõistus hakkab olukorda lahkama, analoogiat otsima, arvamust avaldama ja sageli – sõna otseses mõttes – sääsest elevanti tegema.

Sest mõistusel on kaks erilist kvaliteeti – ta VÕIMENDAB KŌIKE mitmekordselt ning ta tundub meile 100% USUTAV ja usaldusväärne.

Toon näite. Mõtle mõne oma füüsilise keha valu peale, kus mõte võtab üle ja hakkab seda võimendama – sellest erinevaid versioone välja pakkuma, põhjuseid otsima, võibolla valimatult mööda arste jooksma. Ka halama ja kaastunnet otsima. Mõne inimese jaoks saab sellest terve elu, kus ollakse kinni mõtete rägastikus (sest usume kõiki oma mõtteid!) ja mitte enam kontaktis sellega, mis tegelikult toimub (ehk mida keha kommunikeerib). Märka, et keha annab enamasti tagasihoidlikult ja hellalt märku, justkui mitte sind häirida tahtes, et midagi on valesti. Kuid isegi terav valu on kergemini talutav, kui mõistus seda ei mitmekordista ja kisendades oma teed ei pane. Ja kui sina oma mõtetele ei järgne.

Või tead seda mängu “Külajutt” – üks inimene räägib loo teisele, teine kolmandale, kolmas neljandale jne jne. Ning lõpuks on lugu moondunud täiesti erinevaks sellest, mis see algselt oli. Enamasti pole aga teisi kuulajaid vajagi, sest käime enda peas samu dialooge korduvalt ja korduvalt läbi, lisades iga kord paar mahlakat detailmõtet juurde. Kuni viimasest versioonist on saanud meie jaoks “tegelikkus” ja päris tegelikkusega – elu endaga – on side kadunud. Mis näitlikustab samahästi mõistuse võimendusi ja seda, et me oma mõtetes kunagi ei kahtle. Viimasega teeme endale päris suure karuteene, sest vahetame reaalsuse oma mõtete vastu välja. Kus UUDSUS puudub ja kus rahulolematuse tunne meie sees saab alati hoitud ja toidetud. Sest mõistus on nagu meie sisemine lõputu “JAHVATAJA”, kelle tooraine (mälust ja alateadvusest) kunagi otsa ei saa.

Aga vaata nüüd mõnda oma elu olukorda kui TUMMFILMI – ilma hääleta, ilma subtiitriteta, ilma järelkommentaarideta. Juhtus see mis juhtus. Täpselt sellisel viisil nagu see reaalselt juhtus. See võib kogemuslikult olla ka ebameeldiv või valus. Kuid kui jääd selle olukorraga vaikides, ilma mõtete võimenduse ja mürata, siis võib juhtuda, et tuled sellega paremini toime. Või kasutad mentaalsust vaid selleks, et endale öelda: ”On nii nagu on” ja lubada endal mõtted viia vastavusse tegelikkusega. Nii et saaksime oma mõtetega edasi anda vaid reaalset pilti ja kasutada neid edaspidi selleks, et end toetada ja enam rahulolu luua.

Tead seda väljendit – rahulolematus närib hinge. Kui sinu hinge närib samuti rahulolematus, siis tea, et need on suure tõenäosusega sinu enda mõtted. Kui elus üldse milleski kahelda, siis ainult oma mõtetes, mis sulle rahulolematust valmistavad. Sest sinu mõtted ei peaks töötama mitte sinu kahjuks, vaid sinu kasuks.