Mõni aeg tagasi avastasin ma inimestevahelistes suhetes midagi huvitavat. Vähemalt oli see huvitav ja silmiavardav minu jaoks. Nimelt märkasin ühte lihtsat seaduspära, mis on eestlaste puhul päris sagedane ja mida võiks sõnastada nii – kerge on rääkida nendega, kes ASJASSE EI PUUTU ja raske on rääkida nendega, kes ASJASSE PUUTUVAD. Ehk meil on tihti ebamugav rääkida nende inimestega, kellega meil on mingi teema – nii ebameeldiv kui meeldiv –, mistõttu arutame seda nendega, kellega meil teemat pole. Ja loodame sealt siis abi, vastust, selgust või niisama ärakuulatud saada. 

Näiteks kui naistel on oma partneriga tüli või arusaamatus, siis võtavad nad peagi kõne sõbrannale (sest tema ju mõistab!) ja kui viimasele saab mure kurdetud, siis on sellega ka olukord justkui lahendatud. Kuid seda vaid järgmise tülini. Või kui oleme mures oma teismelise käitumise pärast, siis arutame seda teiste teismeliste vanematega, lootes kuulda, et ka neil on samad mured ehk kõik on tavapärane ja mööduv. Ja sinna see teema sageli jääbki. Kui näeme, et keegi tuttav meid väldib või meist eemale hoiab, siis uurime pigem mõnelt tema lähedaselt, mis tal viga on. Ning kui meile endale on kellegi tegu või suhtumine vastukarva, siis võib juhtuda, et see pakub ainest nii arvamuse küsimiseks mujalt kui ka mitmeks tagarääkimiseks. Ilma et me seda viimast ise enam tähelegi paneks… 

Isegi bussis või rongis olevale võhivõõrale kaasreisijale võib olla end lihtsam avada kui lähedasele inimesele. Aga nii oluline kommunikatsioon TEISE ASJAOSALISEGA – ärarääkimine ja ärakuulamine – jääb väga sageli tegemata!

Mõistan, et vahel on asjassepuutuva inimesega dialoogi loomine raske või lausa võimatu. Vahel aga vajame aega, objektiivset nõu või julgustust. Kuid pahatihti me isegi ei proovi teise poolega rääkida, sest me EI JULGE või EI OSKA. Või ei tule selle peale. Või meil on PIINLIK. Või VALEHÄBI… 

Kuna meie suhtlus- ja eneseväljendusoskust on kõige enam kujundanud meie kasvu- ja õpikeskkond, mis võib olla vägagi piirav, siis pole midagi imestada, et meie häälepaelad töötavad enamiku ajast meie kahjuks. Ehk peame lõputuid kujuteldavaid kahekõnesid oma peas iseendaga (sest seda teist inimest meie peas ei ela); või arutame asja mitmete kolmandate isikutega, kes kuidagi asjasse ei puutu ja kelle arvamused võivad meid vajalikest sammudest hoopis kaugemale eksitada.

Ilmselt oleme kõik peale mõnda konflikti kogenud lõputut segadust, häiritud mõtteid ja emotsioone; siis pikki telefonikõnesid, teiste arvamusavaldusi, nõuandeid ja veel rohkem segadust?! Selle asemel, et võtta korraks aeg maha ja vaadata enda sisse – mida selles olukorras tunneme ja mida vajame. Ning märgata siis teist osapoolt ja leida see viis, kuidas talle läheneda ja end väljendada, jättes selleks ruumi ja võimalust ka talle. Arvestades seejuures tõsiasjaga, et me ei saa kedagi muuta, kellegi eest rääkida, mõelda või otsustada, kuid kui läheneme heatahtlikult, loome vähemalt võimaluse taas poolel teel kohtuda ja teineteist paremini tundma õppida või mõistma hakata.

Selle seaduspära tundsin muidugi ära ka iseendas ja hakkasin nägema olukordi, kus ma ei olnud osanud või julgenud rääkida just nimelt teise osapoolega. Või kus mul oli olnud piinlik oma aususe või otsekohesusega valmistada kellelegi ebamugavust või piinlikkust. Samas mõistes, et rääkimatajätmine võib üles jätta nii segaduse, arusaamatuse, mõistmatuse kui valu, kas siis minus, teises või meis mõlemas. Ehk see hind, millega oma valehäbile või oskamatusele alla vannume, on liiga kõrge.

Arvan, et meil ei pea olema piinlik sellepärast, et soovime oma ellu tuua rohkem selgust, lihtsust ja mõistmist. Iga meie lähedane inimene – tegelikult iga inimene – on väärt ausust ja avameelsust ning seda, et räägime nendega otse. Ja lisaks hoiame sellega kokku tohutul hulgal aega, energiat, tühja juttu ja halba tuju 🙂