Minu tänane lugu räägib PETTUMUSTEST, et vaadelda ja endas ära tunda, kui palju me elus ja inimestes pettume. Ja mis veelgi olulisem, mida pettumus võib endaga kaasa tuua ning miks me üldse pettumusi kogeme.
Pettuda võime me nii iseendas kui teistes inimestes. Kui me iseendid alt veame, siis tervislikus ehk mikrokoguses pettumust võib edaspidi mõjuda isegi motiveerivalt ja positiivselt – kui ükskord jääb midagi olulist iseenda või teiste tarvis tegemata, siis järgmisel korral võime teadlikult käituda teistmoodi, väärtustloovalt. Endas aga sügavalt pettudes keerame oma eluenergia ja -väe hoopis kinni.
Kui pettume teistes, siis võib olukord sõltuvalt asjaoludest osutuda kordi raskemaks. Kuna oleme harjunud elama endast väljaspool ehk meie tähelepanu ja elu raskuskese on sellel, mis toimub meie ümber – st kuidas meid ümbritsevad inimesed käituvad ja mida räägivad – sõltub meie heaolu suuresti teistest. Kui me kelleski väga pettume, siis võime kaotada selle inimese suhtes usalduse ja tõlgendada tema käitumist skaalal ‘Valetamisest Reetmiseni’ hetke-emotsiooni ajel äärmusest äärmusesse. Meil on väljakoolitatud harjumus võtta teiste sõnu ja tegusid isiklikult ja pahatihti üritame sama puuga vastu lajatada ehk neid ‘karistada’ – näiteks lõpetame nendega suhtluse või räägime neist halba kolmandatele (kes enamasti asjasse ei puutu), teeme seda mõlemat või proovime muul viisil ‘kätte maksta’.
Vahel võib meie pettumus kesta aastaid, raskematel juhtudel koguni terve elu. Pettumusest võib saada meie uus IDENTITEET – olen pettunud = olen petetud = olen OHVER. Mida pikemalt kelleski ’pettunud oleme’, seda enam võtame ohvrirolli ja võime välja arendada distantsi, põlgust, isegi vihkamist. Aga küsi endalt, keda ma sellega tegelikult karistan?! Eraldame me ju teistest iseennast; põlgus ja vihkamine on meie enda sees; kogu raskus, mis pettumuse ja ängiga kaasneb, surub meid endid rohkem maadligi… Kas me siis tegelikkuses ei karista mitte iseennast?!
Minagi olen elus pettumusi kogenud, kuis siis muidu. Kuniks vaatlesin neid lähemalt ja taipasin, et PETTUMINE on mu oma MEELEPETE. Sain aru, et pettumuse eelduseks on alati minu enda eelduste, ootuste või lootuste olemasolu – näiteks eeldan, et mu partner teab ütlematagi, mida ma vajan; näiteks ootan, et mu lapsed oleksid viksid ja viisakad (ja emotsioonitud?!); näiteks loodan, et kõik inimesed käituksid mulle sobivalt; ja neid näiteid võiks tuua veel ja veel.
Aga kui siis asjad ei lähe nii nagu MINA olen seda mõelnud ja soovinud, ongi pettumus platsis!!! Ei ole vähemoluline, et samaaegselt panen kõik teised vastutama minu HEAOLU, RAHU ja ÕNNE eest, kus kogu jõud ja vägi lasub teiste inimeste sõnadel ja tegudel. Viimased võivad mind lennutada kas seitsmendasse taevasse või siis maa alla, sõltuvalt sellest mida keegi parasjagu ütleb või teeb.
Minu (tagasihoidlik) ettepanek Sulle oleks nüüd see VASTUTUS iseenda meelerahu eest teistelt tagasi võtta, see kuulub Sulle! Lisaks soovitaksin loobuda oma eeldustest, ootustest ja lootustest kõigi teiste suhtes. Mis oleks, kui enam ei eeldaks, vaid jagaks iseenda vajadusi ja kuulaks teiste omi? Mis oleks, kui enam ei ootaks, vaid jagaks oma tundeid ja kuulaks teiste omi? Mis oleks, kui enam ei prooviks teisi muuta, vaid mõistaks, et kõigil on oma lugu ja oma tee käia, oma valu kanda ja oma haavad tervendada. Et keegi teine ei tee midagi isiklikult sinu vastu, vaid teeb oma hetke parima, nii nagu suudab, saab, oskab või teab.
Usu mind, mitte kellegi elueesmärk ei ole mulle või sulle pettumust valmistada… Pettumuse vormime ja küpsetame valmis meie ise. Ja sellest lahti lasta saame samuti ise. Proovi!