Tänasel pidupäeval on võibolla sobilik rääkida OLEMASOLEMISEST ehk tõmmata end korraks välja tavarutiinist, igapäevaelu muredest ja askeldustest ning mõelda elule ja meie ellusuhtumisele laiemalt. Mulle turgatas kord pähe mõte kasutada meie toidulauda elu metafoorina, et mõista seda, millele me elus kõige enam keskendume – kas sellele mis seal on, või siis vastupidi, mida seal ei ole.

Võimalik, et meie “lauad” on lookas kõigest heast ja paremast, kus on perekond, sõprus, headus, eneseteostus, kodu, tervis ja toit. Võibolla mitte kõik, kuid mõned neist, võibolla aga rohkemgi. Tihti aga keskendume sellele, mida meil parasjagu EI OLE, mitte sellele, mis meil ON. Või nutame taga seda, mis sealt laualt kadus või väriseme hirmus, et seda mida hing ihkab, sinna lauale ei ilmugi. Seda võib nimetada ka pidevas puuduses elamiseks ehk kui näeme vaid seda, mida siin ja praegu EI OLE, siis kindlustame endale võibolla veelgi enam seda, et meile palju enamat juurde ei antagi.

Ja kui meie “elulaual” ongi hetkel vähem kui soovime, siis kas see vähene ei ole mitte väärt meie tänu ja tähelepanu? Et kui suurt pidulauda ei ole, aga sellel on ikkagi “leib, kilu ja muna”, kas siis ka oskame nende üle päriselt rõõmustada? Sest sinna kus ON, sinna võib peagi juurde tulla.

Tore oleks, kui me kõik võiksime rõõmu tunda ka lihtsalt OLEMASOLEMISEST. Olla praegu olemas ja ELUS ei olegi tegelikult väike asi! Olla elus tähendab seda, et siin ja praegu on meil kõigil lõputud võimalused erinevateks tegevusteks ja eneseteostuseks, mida meie vitaalsus, kujutlus- ja loomisvõime meile annavad. Meil kõigil on võimalus alati midagi muuta, midagi uut ette võtta või teha, et kasutada ära seda, mida elusus ja inimeseks olemine meile võimaldavad.

Head inimesed, märgakem seda, mis meie elus täna juba ON, ükskõik kui vähe või palju seda poleks! Tänagem iseendid ja neid, tänu kellele on see saanud vōimalikuks! Ning laskem lahti ego kaeblemistest, mida kõike veel ei ole. See on paljas õhk, illusion, meelepett!

Soovin Teile kõigile ilusat Isamaa Sünnipaeva!