Lugesin kord aastaid tagasi ühe india kirjaniku raamatut, kes muuhulgas kirjutas sellest, et kõik meie MÕTTED ON ALATI VANAD. Ma ei saanud siis lõpuni aru, mida see lause tähendab. Kuid see salvestus mu mällu ja hakkas end avama läbi aja, ruumi, erinevate inimeste, olukordade ja kogemuste. Kuni tänase päevani, kui mu ees rullus lahti järgmine pilt.

VAIKUS. Emaüsa. Helid ja hääled, mis üha valjenevad. Mis hakkavad meid ette valmistama selleks eluks. Sünd. Meie vanemad, teised perekonnaliikmed või meid ümbritsevad inimesed. Igaühel oma mõtted ja emotsioonid, mis kanduvad meieni nii sõnades kui sõnadeta. Põhimõtted, arvamused, hinnangud, väärtused. Me vaatame, kuulame, kordame, kordame veel, õpime, tunneme, kogeme. Imame kogu informatsiooni endasse ehk lubame end seadistada ja programmeerida selleks eluks; vormida end “kellekski” või “millekski”. Igaüks oma näoga, oma “normaalsusega”.

Infoallikaid tuleb üha juurde – internet, telekas, lasteaed, kool, sõbrad, õpetajad, sotsiaalvõrgustikud jne. Mürahulk aina kasvab ja mõtete rohkus samuti. Milles säilib vajadus oma IDENTITEEDI järele ja mis paneb meid läbi hekseldama kogu meisse kopeeritud infot, et selle põhjal aru saada KES MA OLEN. Sellele küsimusele leiame me mitmeid erinevaid vastuseid, sõltuvalt hetkeolukorrast või rollist ja sellest, mis on “kõvakettale” salvestunud. Kord oleme kellegi partner, ema või isa, poeg või tütar; aga võime olla ka edukas või läbikukkuja, tark või loll, õnnelik või õnnetu, julge või ebakindel, süüta või süüdi, ratsionaalne või emotsionaalne jne, jne. Nimekiri on lõputu.

Kõik need vastused justkui kirjeldavad meid, aga ei kirjelda ka. Kuna need on ajas muutuvad ja muudetavad, ümberlükatavad, poolikud või isegi väärad. Sest kannavad endas kellegi (vanu) mõtteid – hinnaguid või arvamusi – meie kohta. Võidab see, mis on kõige kaalukam ning mida siis läbi aja ja ruumi kui silti otsaees kanname. Kõik on ju hästi, kui see silt (ehk identiteet) meid hetkest hetkesse toetab ja elus edasi viib. Aga kui see nii ei ole? Kui meie mõtted läbi selle on ennasthävitavad, destruktiivsed, täis halvakspanu? Ehk tambime end maa alla ja imestame siis, miks õhku ja valgust ei ole. Näiteks võib kellegi kriitika meie lapsepõlvest “Sa ei saa mitte kunagi mitte millegagi hakkama!” meid pahatihti saata kogu elu. Jättes meid seda siiralt uskuma, iseendale korrutama ja seeläbi oma elu vastavalt kujundama. Kuna oleme need, kes usume end olevat, siis loovad (kellegi) vanad mõtted ja uskumused meie elu seni, kuni end vanadest mõttemustritest vabastame ja ise uued loome.

Märka Sinagi, mida Sa mõtled enda kohta. Ja teiste kohta. Ses mõttes on mõtted olulised. Uuri ja meenuta, kust sellised mõtted pärinevad. Tea, et need on alati vanad! Teadvusta, millist elu Sa elada soovid ja vaata, kas Su mõtted toetavad sind selles või vastupidi. Saa aru, et sinu lõputud “külluse afirmatsioonid” ei täitu, kui halvustad iseennast ja teisi, kui oled vastuolus kõigi elu seaduspärasustega, kui oled kinni katnud oma loomuliku heatahtlikkuse, tänu ja austuse. Nii iseenda, teiste kui kogu Elu vastu.

Sest meie kõigi ühine identiteet on olla Elu Kandjad. Need, kes tulevad vaikusest ja suunduvad vaikusesse. Ses mõttes on mõtted väheolulised.