Hiljuti oli mul avatud vestlus ühe inimesega, kellel oli mure oma pikaaegse suhte pärast. Ja sellepärast, et suhtes esineb üksteisest möödarääkimisi ja mittemõistmist, tõrjumist ja eemaletõmbumist, haigettegemist ja haigetsaamist. Nende vahel on ka rahulolematust teineteise iseloomude ja eluvalikute suhtes, mis põhjustab mitmeid omavahelisi pingeid ja tülisid. Ilmselt kõlab see paljudele tuttavalt… Mulle isiklikult küll ja sellist rahulolematust nimetan ma täna (ikka läbi iseenda kogemuse) ka aktsepteerimatuseks ja sooviks teist osapoolt ’muuta’. 

Samas kui ma kuulasin oma vestluspartnerit edasi, siis nägin ja kuulsin ka tema siirast hoolivust ja armastust oma abikaasa suhtes. Mis pani mind soovima, et minu asemel istuks tema vastas hoopis see inimene, kellest ta räägib. Ja pani mõtlema selle üle, miks me suhetes sageli ei suuda oma hoolivust näidata või siis meie sõnad ei jõuagi partnerini? Ning miks on lihtsam oma tundeid väljendada kellelegi kolmandale, vahel isegi võhivõõrale, ja mitte oma teisele poolele? 

Muidugi mõistan, et oleme kõik mõjutatud oma (lapsepõlvest pärit) ’normaalsusest’ ja sellest, kui avatud me olla oskame. Samuti on meis kõigis hirm haigetsaamise, mittemõistmise, ärakasutamise, kaotajaks- või lolliksjäämise ees. Kuid mida meil siis ikkagi kaotada on, kui jutt käib meie enda heaolust, meie suhte kvaliteedist ja sellest inimesest, kes peaks meile kõige lähedasem olema? See on ju ometi väärt oma hirmude ületamist, avatust ja ausust; väärt tõe väljaütlemist ja teadasaamist. Sest meil on suhteid, mis on väärt arenemist ja uude kvaliteeti jõudmist, kui ka neid, mis on väärt eemaldumist ja kummalegi uue võimaluse andmist. 

Oma kogemusest julgen öelda, et väga pikki aastaid soovisin ka mina oma partnerit muuta, nii tema iseloomu kui tema eluvalikuid. Ja tema soovid ei erinenud palju minu omadest, sest igale jõule on olemas vastujõud. Kuni jõudsin mõistmiseni, et mu rahulolematus ja soov teda (või kedagi teist) muuta on nagu peaga vastu seina jooksmine, kus sein ei liigu millimeetritki ja haiget saan vaid mina ise. Senikaua, kuni minus püsis soov teda muuta, püsis ka tema vastureaktsioon minu soovi suhtes; ning vastupidi. Ehk meie vahel säilis topeltreaktsioon ja topeltpinge, mis põhjustas mitmeid lõputuid vaidlusi ja tülisid, mis ei viinud mitte kuhugi ja millel puudus lahendus. Sest neis oli alati esindatud kaks katkist ego, kaks ohvrit ja kaks kaotajat. 

Samal põhjusel ei öelnud me siis teineteisele enam midagi head, vaid pigem uusi süüdistusi ja etteheiteid. Ja olime enda õigustamise ja uute etteheidete väljamõtlemisega nii hõivatud, et teise poole sõnad jäidki õhku rippuma. 

Muutus tekkis siis, kui hakkasin teda nägema ja aktsepteerima selle inimesena, kes ta päriselt on. Ei parema ega halvemana. Ehk minu poolt rauges see jõud, mis soovis teda muuta. Ja tänu sellele hääbus ka vastasjõud, mis soovis mind muuta. Selles pingevabas olekus tekkis uus hingamine, milles me saime mõlemad hakata arenema ja kasvama ning milles sündis uutmoodi suhtlemine ja suhe.

Aktsepteerides teist inimest sellisena nagu ta on, kaob meie vahelt ära vastupanuliikumine, kus süüdistamine ja süütunne lõpevad. Selles kergemas õhustikus võime mõista, kes on see inimene tegelikult, kellega me koos oleme, ja mida vahvat me siin elus veel teha saame. Kas siis koos või eraldi.