Selle artikli võiks pealkirjastada ka teistmoodi – miks me kõike ISIKLIKULT võtame? Või miks me mingeid asju pahaks paneme, eemale tõmbume, hinge võtame? Miks me vihastame või üle reageerime? 

Kõigil neil on sama mehhanism ja nõuab vähemalt kahte OSAPOOLT. Ning kahte erinevat TEGU. ÜKS tõmbab vibu pingule ja laseb noole lendu. TEINE jookseb noolele vastu, laseb sellel oma südamesse maanduda ja saab haavata. Mille tagajärjel ta kas:

* haavub ja haihtub; või 

* haavub ja kukub kokku; või 

* haavub ning paneb koos noolega tuhatnelja jooksu, näidates kõigile, et tal on nool rinnus ja nr Üks lasi selle; või 

* vihastab ja rebib noole rinnust ja lennutab selle esimesele tagasi; või 

* vihastab ja lennutab selle edasi mõnele kolmandale. 

Aga võib ka juhtuda, et mõni hing on juba sedavõrd täis, et nool vallandab laviini, mida keegi ei suuda enam juhtida ega kontrollida. Ja paljud, väga paljud võivad siis haiget saada. 

Need nooled on muidugi meie SÕNAD, ja meie sõnadest kokkupandud hinnangud ja arvamused teiste inimeste kohta, mille foonil me nendega suhestume ja suhtleme. Me arvame, et TEAME neid – kes nad on, mida nad mõtlevad ja mida tunnevad. Ehk mis puutub teistesse, siis väga sageli (oma mõtetes muidugi!) me ise küsime, ise vastame ja ise ka usume neid. Ilma, et oleks teise poolega sõnagi vahetanud. Fakt on aga see, et kuniks me pole õppinud tundma iseennast, ei tunne me ka kedagi teist. Ja kuniks pole teiselt poolelt küsinud, ei tea me ka (temapoolset) vastust. Oma piiratud mõtlemis- ja kujutlusvõimega loome ümbritsevatest poolikuid kuvandeid – häid või halbu, kuid ikkagi poolikuid – ja nende kuvandite pealt siis kommunikeerime. Ja väga sageli paneme sellega täiesti ämbrisse. 

ISIKLIKULT VÕTMINE või SOLVUMINE tähendab seda, et püüame kellegi öeldud sõnad kinni. Jah, need võivad olla tõesti solvavad, haigettegevad, ülekohtused, ebatõesed, aga need ei puuduta sind selle hetkeni, kuni sa need vastu ja omaks võtad! Ehk see nõuab sinupoolset TEGU – sinupoolset aktsepti – et teise sõnad on sinu kohta käivad. Sageli elame ettekujutluses, et kõik nooled (ehk teiste inimeste sõnad) ongi meie pihta suunatud ja SIHITUD, ja nii need otse meie südamesse lendavadki. Iseendid kujutame me tihti käsist ja jalust seotud liikumatute sihtmärkidena, mida kõik teised oma äranägemise järgi tulistada saavad. Inglise keeles on selle kohta hea väljend – “sitting duck” ehk istuv part. Aga nii nagu partidel on tiivad, ei ole ka sina käsist ja jalust seotud liikumatu märklaud. Ega pea märtrina iga õhusvihisevat ja sinu poole suunduvat noolt oma rinnakuga kinni püüdma.  

Terapeudina ma loomulikult mõistan – mida intensiivsem on kellegi reaktsioon mingile olukorrale, seda suurem on ka tema valukeha selle reaktsiooni taga. Ja seda tugevam emotsioon (enamasti väärtusetus, süütunne, häbi vms) on käivitunud. Kuid võime seda vaadata ka teistsugusest vaatenurgast ja teadmisest lähtudes, mille on hästi sõnastanud ja kirja pannud joogi Bhajan: ”Kui oleme valmis teise inimese käitumist ja sõnu võtma mitte enam kui hinnangut meie VÄÄRTUSE kohta, vaid kui peegeldust tema SUHTE kohta ISEENDAGA, siis teatud aja jooksul lakkame sellistele sõnadele üldse reageerimast.” 

See tsitaat ja teadmine muutis oluliselt ka minu arusaamist inimestevahelistest suhetest ja seda praktiseerides olen aja jooksul tõepoolest lakanud nn solvangutele ja kriitikale reageerimast. Kui näen, et mürginool vihiseb minu suunas, siis ma ei pea seda enda omaks, astun kõrvale ja luban sellel rahulikult minust mööduda. Kui ma oma reageeringuga enam reaktsiooniahelas ei osale ja astun sellest välja, siis kõik Mina-Sina tülid ja muud sarnased vaidlused katkevad. Sest me kõik räägime alati iseendast, ka siis kui räägime teistest. Ja räägime või tülitseme iseendaga, kui räägime või tülitseme teistega. Kui oleme rahulolematud, negatiivsed, kriitilised ja suuname selle pidevalt väljapoole, näitab see siiski ja alati vaid meie suhet iseendaga ning peegeldab meie enda sisemaailma seisundit. Ja seda, et midagi selles on väga valesti…

Ka sina saad alati kõrvale astuda selliste sõnade eest, mis kirjeldavad sind poolikult või vääralt. Sest need ei käi sinu kohta. Sest mitte ükski sõna ei ole piisav väljendamaks sinu kui Inimese põhiolemust. See, mida keegi teine sinus märkab või tähele paneb, on see, mida ta ei oska või ei suuda märgata iseendas. Tea, et ka kõige “isiklikumates sõnades” sinu vastu puudub isiklikkus sinu vastu. Kui neis sisaldub sinu jaoks vajalik info või tagasiside, võta need teadmiseks. Kui need on kellegi emotsiooni pealt öeldud mõrudad sõnad, ära võta neid omaks. 

Ole alati vastutav oma sõnade eest ja teadlik nende mõjust. Ja kui tead, et su sõnad on siiski kellelegi soovimatult haiget teinud, siis palu andeks. See on vähim, mida igaüks meist teha saab.