Öeldakse, et meie lapsed on meie suurimad õpetajad. Minu jaoks tähendab see seda, et lapsed on meie kõige ausamad ja kirkamad peeglid, mille eest ei ole võimalik põgeneda. Kõik see, mida tunneme oma laste vastu, kogu emotsioonide skaala ülipositiivsest negatiivseni, toimub ju meie endi sees. Ja see emotsioonide skaala oli meie sees juba ammu enne meie lapsi.

Lapsed ei tekita meis mitte uusi tundeid, vaid äratavad meis üles kõik vanad, mida me ei ole ammu tundnud, mida oleme endas ära peitnud või pikalt alla surunud. Nad võivad meile peegeldada meie armastuse suurust, meie võimekust ka võimatuga toime tulla, meie kannatlikkust ja tingimusteta olemist. Aga ka meie kontrollivajadust, sallimatust, alaväärsust, süütunnet ja häbi. Sellepärast ongi lapsed meie õpetajad, et nad toovad meis välja kõik meie varjupooled, läbi mille meil on võimalik end päriselt tundma õppida ja omaks võtta. Ning vabastada end sellest, mida me enam ei vaja.

Lapsed on meie õpetajad ka läbi oma siiruse, heatahtlikkuse, elurõõmu ja kohalolu. Nad on kontaktis iseendaga ja läbi iseenda kogu maailmaga. Nad vaatavad elu mitte läbi oma mõtteprisma ja läbi hinnangute, vaid vahetult, avastades ja kogedes. Kui lapsed meie ellu tulevad, siis ongi aeg õppida neilt sedasama vahetut olemist ja siirust, mille oleme ise ajaga kaotanud. Ja mitte nõuda lastelt selle tegemist, mis meil endal tegemata jäi. Sest neil on oma elutee käia.

Head lastekaitsepäeva! Hoidkem kõiki lapsi!