Sageli öeldakse, et KÕIK VASTUSED ON MEIE SEES JUBA OLEMAS. Aga mida see lause tegelikult tähendab? Kui meie sees, siis kuskohas täpsemalt? Ja kuidas neid vastuseid sealt kätte saada? Kas need, mis me sealt kätte saame, üldse sobituvad konteksti? On need ikka adekvaatsed ja vastavad küsimustele, mis meil siin ja praegu on? Või vastavad need millelegi, mida me oma sisimas kuulda ihkame?

Kui oleme väikesed lapsed, siis on meis palju uudishimu ja väga palju küsimusi. Ehk kõigepealt on küsimused ja siis hakkab ümbritsev pakkuma neile vastuseid. Kui läheme kooli, siis hakatakse meile sageli pakkuma vastuseid ka kõigile nendele küsimustele, mida meil veel ei ole. Ja mida suuremaks muutub väline infovoog ja -müra, seda vähem tekib meis (sisemisi) iseeneslikke küsimusi ja loomulikku uudishimu rohkem teada saada. Sest meile tundub, et kõik vastused on juba olemas. Kui me ei leia neid oma mälust, siis küsime kelleltki, kes teab, või otsime Googlest.

Niikaua kõik toimibki, kuni elu on tuttavlik ning vastused meie mälus või Googles olemas. Aga mis saab siis, kui sealt enam sobivaid lahendusi ei leia? Ilmselt oleme kõik proovinud elu VÄLJA MÕELDA ehk jõuda (oma mõtete najal) tuleviku ennustamiseni ja selleni, mis saab edasi. Mina küll olen, päris mitmeid kordi. Kuni jõudnud mõistmiseni, et Elu on üsna sageli ’nähtus’, mida ma välja ei mõtle. Keerulistes või kriitilistes olukordades, meeleheites ja paanikas, on olnud suur soov, et mu mõte teaks mis on ÕIGE. Aga kui seda pole olnud, siis vähemalt seda, et keegi teaks õiget vastust ja ütleks mida teha. Ja kui sedagi pole olnud, kuid minu küsimused jätkuvalt ON, siis on hakanud kusagilt sügavalt – palju sügavamalt kui mõte – kerkima uusi vastuseid… 

Tervita neid olukordi oma elus, kus sul tekib infopuudus – kus TEADAOLEVAST enam vastuseid ei leia. Tervita neid ka siis, kui need on segadusttekitavad, hulluksajavad ja valusad… Läbi nende me areneme murranguliselt, õpime tundma iseennast ja elu, nihkume enda sees sügavamale tasandile, kus UUED vastused muutuvad sinu sees kättesaadavaks. Sellised, mida mälust ei leia. Ei meie mällu ega isegi mitte universaalsesse tehismällu – Googlesse – pole kõiki vastuseid kirjutatud. Mälust me leiame alati tuttavliku ehk selle, mida me kõige enam kuulda tahame, või selle, mida me kõige enam kuulda ei taha. Kumbki vastus pole õige, sest neisse on sisse kirjutatud ka meie hirm ja kahtlused, et see pole see…

Õigetes vastustes sisaldub alati rahu, lihtne arusaamine ja teadmine, et see on SEE. Õige vastus ei laperda meie kahtluste küüsis, see ei allu meie hirmule ega ihale. See pole manipuleeritav ega ümber lükatav ühegi mõtte ega emotsiooni poolt. See baseerub elul endal ja selle seaduspärasustel. Võimalik, et õige vastus ei teki nii lihtsalt. Kuid siis on ka võimalik, et sa endiselt lappad oma mälu kartoteekides või sul pole veel tekkinud õiget küsimust. Küsi seda, mida sa päriselt teada tahad ja aktsepteeri ka seda, et sa sellele kohest vastust ei saa. Kirjuta oma küsimus üles, lase sellest siis lahti, jäta küsimärk õhku rippuma, ning varem või hiljem toob elu sulle läbi reaalsete olukordade sellele küsimusele vastuse. Kui sulle see vastus ei meeldi, siis oma elu muutmise võimalus on sinu käes.