Me tavaliselt teame, millised on meie inimsuhted. Need võivad olla väga erinevad, skaalal armastusest vihkamiseni. Meil on head suhted nende inimestega, kes panevad meid tundma end hästi ja halvad nendega, kes vajutavad meie ebamugavus- või valupunktidele; ja seeläbi panevad meid tundma end halvasti. Nii me siis läbi elu valimegi – kas LÄHEDUST (sümpaatsetega) või EEMALOLEKUT (antipaatsetega), vastavalt sellele, millise inimese ja suhtega on parajasti tegu. 

Suhe iseendaga on meil aga tavaliselt teadvustamata, sest suhe iseendaga sõltub sellest, mida HÄÄL MEIE PEAS meile ütleb. Kuna me ise oleme selle ’hääle’ (ehk oma mõtete) poolt juhitud, siis ei oska me end oma mõtetest eristada ega aru saada, mida need meile pidevalt korrutavad ja milline mõju on neil meie elukäigule ja selle kvaliteedile. 

Teiste inimestega on lihtne. Kui ’hääl’ meie peas räägib meile kellestki positiivselt, siis on see inimene meile meeldiv ja me soosime teda. Kui ’hääl’ meie peas räägib kellestki negatiivselt, siis on see inimene meile ebameeldiv ja me püüame teda vältida. Iseenda suhtes seevastu me enamasti isegi ei märka, mida ’hääl’ meile ütleb… Ja üsna sageli kirjeldab see meid endid kõige kriitilisemate ja üleolevamate sõnadega! Ehk oma mõtetega teeme end ka ISEENDALE ebameeldivaks – lahterdame end antipaatsete sekka, keda samuti soovime vältida. 

Aga kuhu me iseenda eest põgeneme? Kuidas me iseennast väldime? Kas see on üldse võimalik? ’Heade’ inimeste rüppe, kes meid ennast paremini tundma panevad? Sõltuvuste, antidepressantide või muude valuvaigistite rüppe, et mitte kuulda ’häält’ meie peas, mis kõiki neid inetusi räägib? Väline heaolu vaigistab selle ’hääle’ vaid ajutiselt, kuid ebameeldivates olukordades ta tõusetub taas. Kõige paradoksaalsem on see, et me ise usaldame ja usume oma mõtteid ega kahtle enamasti üheski oma sõnas. Ega tea, kust see ’hääl’ pärineb või miks ta räägib meile just selliseid sõnu, mida ta räägib, ja mitte teistsuguseid? Jah, see hääl räägib koguaeg. Ning meie kuulame ja kuuletume. Aga miks? 

Meie suhe iseendaga ei ole vahetu, otsene. Me ei koge end iseendana ehk sellena, kes on kõikidest protsessidest, isegi mõttetegevusest, eraldi. Me ei tea ega tunne oma tegelikke kvaliteete, mis on meile kaasasündinud, loomupärased. Meie tee iseendani käib hoopis läbi mentaalse tasandi (’hääle’), mis räägib meile seda juttu, mida me lapsena kuulsime. Ja me tunneme iseennast vaid läbi oma mentaalsete kirjelduste, mis on pelgalt piiratud infokogum sellest, mis on meie mällu kunagi salvestunud. Ehk sellest, mida keegi on meile kunagi öelnud või teinud, milliseid hinnanguid või silte omistanud. Ja seesama plaat ehk needsamad kirjeldused korduvad aastast aastasse, olukorrast olukorda. Täiskasvanuna ei peagi keegi teine meile midagi ütlema või meist halvasti mõtlema, sest oleme selles ise juba omandanud meistritiitli. 

Suhe iseendaga ei pea läbistama mentaalsuse rägastikke, mis kätkevad endas halvakspanu, kriitikat, alandamist ja sõimu, nii enda kui teiste suhtes. Suhe iseendaga tähendab eelkõige ISEENDANA (olemas)olemist, kus hakkavad avalduma ka meie loomupärased omadused. Et ka meie mõtted saaksid hakata neist juhinduma ja pakkuma toetust meile endile ja meie elukäigule.