Nonii… see pole nüüd küll kõige mugavam teema, millest rääkida, vähemasti mitte minu jaoks Kuid põnev, eluline ja edasiviiv nii mulle endale kui loodetavasti ka teile! Ise olen oma sisemise Pealikuga juba mõnda aega rinda pistnud – püüdnud teda teadvustada ning erinevatest ülesannetest ja funktsioonidest vabastada. Kuid ta üllatab mind jätkuvalt; tõstab siin ja seal pead, reageerib kiiremini kui ma oskan arvata ning püüab elu ja suhteid omatahtsi juhtida. Ta on aastate jooksul ilmutanud end Rahulolematu Partnerina, Mures Lapsevanemana, ka Solvunud Lapsena, Pettunud Sõbrana või Kriitilise Kolleegina – kõik on võimalik, kui kontrollivajadus üles kerkib ja ohjad enda kätte haarab.

Kontrollivajadus on meis kõigis olemas ja on seda väljaarenenum, mida suurem on meie sisemine EBAKINDLUS ja HIRM EKSIDA. Ning seda aktiivsem, mida selgemalt teame – “KUIDAS ASJAD PEAKSID OLEMA!” (Omavahel öeldes – minul tuleb see kõike-teadmine vahetevahel päris hästi välja – kuidas Sul?) Viimane on ka hea indikaator kontrollimaks oma seesmist kontrollivajadust ja selle ulatust. Ära unusta, et sama kvaliteedi alla kuulub ka teadmine “MIDA TEISED INIMESED PEAKSID TEGEMA”. Piltlikult öeldes esindame siis Tülika Kõiketeadva Naabrimuti arhetüüpi, kes jagab lahkelt oma “elutarkust” vasakule ja paremale, k.a neile (või eriti neile), kes seda küsinud ei ole.

Kontrollivajadus ei pruugigi avalduda üksnes käskimise/keelamisena ning kontrollimisena selle tavapärases tähenduses. See kätkeb endas palju enamaid tegevusi, mis väljenduvad ka passiivsemates vormides. Igaüks meist valib endale sobiva. Sinna hulka kuuluvad meie arvamusavaldused, soovitused ja nõuanded, mis sisaldavad endas vähemal või rohkemal määral MANIPULATSIOONI mõjutada asjade kulgu meile sobivas suunas. Kontrollivajadus suunab meid ka kriitikanooli loopima, (armu)kadedust tundma ja usaldust kaotama, sest keegi väljaspool võttis taas heaks käituda meie nägemusele vastupidiselt. See loob meie eeldused. Ning tekitab ootused heakskiidu ja tunnustuse järele. Nõuab teistelt selgitusi, põhjendusi, vabandusi ja otsustab siis, kas need on piisavad. Nii võiks jätkata pikalt.

Loomulikult ei saa üle ega ümber sisemise kontrollimehhanismi kõige passiivsemast ja kõige ennasthävitavamast vormist – MURETSEMISEST. Aga muidugi, kes siis muretseda ei oskaks!? Ehk tahaks küll kellegi teise elu juhtida, ka heas mõttes või parimas suunas, kuid muretsemisega see kindlasti võimalik pole. On ilmselt palju konstruktiivsemaid tegusid, mille vahel valida. Ja kas oled mõelnud, mida muremõtetega iseendale põhjustad? Kui me kellegi pärast muretseme, siis suuname oma mõttevoo küll selle inimese suunas, kuid kogu mureprotsess on suunatud sissepoole, mis pingestab meid nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Kui muretseme iseenda pärast, siis kruvime sisemist pinget veelgi juurde.

Võibolla aitab muretsemist peatada (või pidurdada) teadmine, et sellega ühtegi väärtust või reaalset hüve ei enda ega kellegi teise ellu ei loo. Vaid täpselt ristivastupidi – kahjustame nii iseennast kui ka neid, kelle pärast muretseme, külvates oma mõtetega nende suunas segadust ja hirmu juurde. Kui loome pinge oma kehas, siis me ei vajagi kedagi teist oma ellu kurja tegema – oleme iseendale juba põhjustanud halvimat.

Kui vaadata kontrolli laiemas plaanis, siis kui palju seda üldse on võimalik teostada? Ehk mis allub meie juhtimisele ja mis mitte? Kui oleme harjunud – ja keskendunud – väljaspool mängunuppe liigutama, siis lõpeb see varem või hiljem kaotusega. Ja vahel päris valusaga. Sest välised protsessid ei saa ega hakka kunagi meile ja meie tahtmistele täielikult alluma. Vähemasti mitte otse ja jõuga. Valus lõppvaatus võib seisneda koguni ärevushäiretes või paanikahoogudes – mida enam kardame, seda enam üritame midagi kontrolli all hoida või vältida; aga kuna väline on pidevas muutuses ja seda ohjes hoida pole võimalik, siis on lakkamatu frustratsioon garanteeritud.

Mis aga allub meie juhtimisele, on meie sisemaailm. Ja selles oleme kõik ühtviisi võimekad, sõltub vaid sellest, kui palju me sellega tegeleda saame ja soovime.

Loodetavasti leiad sellest postitusest endalegi kasulikke vihjeid, kus saad pinget ja mõttepingsust järgi anda. Ning proovi, kas saad mõnes eluolukorras, kus tavaliselt kontrollivajaduse tõttu reageerisid, jätta nüüd hoopis reageerimata. Näiteks mõni arvamus avaldamata või muremõte mõtlemata.

Vaata, mis juhtub, kui lased kontrollirihmad lõdvemale? Lihtsa füüsikaseaduse järgi peaksid siis vastasjõud samuti vähenema. Ja kõigil hakkab kergem olla