Ühest hiljutisest vestlusest kolleegidega jäi minu sisse kajama selline mõ(is)te nagu kellelegi MEELE JÄRELE olema. Kui palju seda täna inimestevahelistes suhetes esineb ja mis põhjustel. Kui vaatasin iseennast ja oma eluteed, siis ma esmapilgul seda mustrit ei leidnud, sest minus on terve elu olnud rohkes koguses isepäisust ja mässumeelsust – vastuhakku sellele, kuidas asjad “peaksid olema” või “on alati olnud”. Mulle pole kunagi valmistanud raskusi jääda eriarvamusele ja valida oma rada. Mida tundmatum, seda parem. Ega tulnud pähegi seeläbi kellelegi meele järele olla.

Samas, ma valetaksin kui ma ütleksin, et sama põhimõte on kehtinud ka minu lähisuhetes. Pigem vastupidi. On olnud erinevaid perioode mu elus, kus olen üles näidanud ka kaassõltuvuslikke tendentse, sest HIRM lähedase inimese kaotamise, hülgamise ja ÜKSIJÄÄMISE ees on olnud suur. See on vahel tundunud sedavõrd suur, et on pannud mind ka iseennast ja oma vajadusi hülgama. Ja maksku mis maksab, teise osapoole soosingut võitma, sest tema heaolu ja vajadused on hirmu tõttu saanud kordades olulisemaks. Just nimelt – hirmu tõttu! Ja selles probleem seisnebki. Sest midagi hirmu peale üles ehitades kukub see varem või hiljem kokku. 

Hirm muidugi pärineb meie (varasest) lapsepõlvest. Mingist olukorrast, kus see on salvestunud alateadvusesse “valu” ja mitte “mõnu” poolele. See võib olevikuvaates tunduda päris tähtsusetu sündmus, kuid mitte alati. Lapse seisukohalt on see aga alati traumaatiline ehk reaalne valukogemus. Minul isiklikult on see olukord üsna hästi meeles, kui olin umbes 3-aastane, klammerdunud oma isa käe külge, kes valmistus hommikul tööle minema. Tegin kõik võimaliku ja võimatu, et seda ei juhtuks. Kuna mulle meeldis väga isaga koos olla ja temaga aega veeta, siis ma ei tulnud toime sellega, et ta tööle läheb. Millest kasvas hirm, et kui ta siiski läheb (ja muidugi ta läks), siis ma jään üksi – jään temast ilma. 

Täpselt nii irratsionaalne hirm ongi ja see salvestub meie alateadvusesse valukogemusena, mida me siis hilisemas elus ja suhetes püüame iga hinna eest vältida. Selleks võtame kasutusele erinevad kontrollimehhanismid, mis pahatihti on manipulatiivsed, aga ka kurnavad ja väsitavad nii iseenda kui teise jaoks. Needsamad kontrollimehhanismid panevad meid kellegi külge klammerduma, püüdma kellelegi meele järele olla, kellegi soosingut võita jne. Kõik ikka selleks, et mitte taas sama hirmu ja valukogemust kogeda. Täpselt nii juhuslikud ja piiratud ongi meie valikud, kuni saame neist teadlikuks ja oleme valmis need koos kõigi kontrollimehhanismidega vabastama. 

Kuniks meil teadlikkus puudub ja hoiame oma kujuteldavast juhtimispuldist kramplikult kinni, töötab teine stsenaarium. Arvame, et oleme nö olukorra-ülesed, juhime oma elu emotsiooni alt ja emotsiooni pealt ja see võib mõnda aega isegi toimida. Aga oh häda, kui meie korraarmastus – elu ALLUTAMISE soov meie tahtele – õhku lastakse… siis on valus, väga väga valus! Sest me pole veel aru saanud, et elu ei allu meie kontrollile. Ja see valu tekib meie ignorantsusest selle tõe ees. Mängisin minagi oma “juhtimispuldiga” senikaua, kuni illusioon purunes, pult käest lendas ja kildudeks kukkus. Ja siis juba jäädavalt. 

Ei saa tõdemata jätta, et iga selline väiksem või suurem valu meie elus on vajalik. Vajalik selleks, et meie “programmid”, mis on elu seaduspärasustega vastuolus, saaksid pahupidi pööratud ja ümber kirjutatud. Et illusoorne kontroll saaks vabastatud. Minu üheks destruktiivseks programmiks oli hülgamise hirm, aga sinu jaoks võib see olla midagi muud. Näiteks, kui kellelgi teist olid väga range(d) vanem(ad), siis võib see põhjustada alaväärsust, ebapiisavust, saamatust; kui kellelgi olid eemalolevad vanemad, võib see tekitada üksindust, võõristust, usaldamatust; kui ülevoolavad vanemad, võib tekkida küllastus, tüdimus, tõrjumisesoov jne, jne. Kuid palun ole teadlik ka sellest, et VASTUTUS nende avastamise ja muutmise ees lasub täielikult meil endil! Kui püüame kedagi teist neis süüdistada või kellelegi näpuga näidata, tekitame endale vaid negatiivseid karmilisi tagajärgi juurde. Iga SÜÜDISTUS kasvatab nii iseenda SÜÜTUNNET kui süüdistuste ahela jätkamist.

Kui tuleme tagasi kellegi meele järgi olemise juurde, siis peame arvestama ka tõsiasjaga, et igal inimesel on 5 MEELT – nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine. Selleks, et olla täielikult kellelegi meeltmööda, peaksid sa välja nägema täpselt nii nagu talle meeldib, rääkima ainult seda, mida ta kuulda soovib; lõhnama ainult nii nagu talle sobilik, maitsma tema eelistuste järgi ja vastama kõikidele tema kompimissoovidele… Kas pole ulmeline, ebareaalne, isegi absurdne?! Ometi paljud inimesed elavad nii… Kas ka sina? Või enam ei suuda…? 

Kui arvad, et pead kellegi teise vajaduste järgi elama, siis tea, et pead ka mööda tema TEERADA käima. Aga jää korraks seisma ja vaata, kuhu see tee on teda viinud? Või kuhu edasi viib? Kui keegi on rahulolematust täis ja sina teda sellel teel tema meeleheaks saadad, kas oled siis ise sellega rahul? Ja oled suutnud ka teises rahulolu tekitada? Või toodate üheskoos vaikset, painavat rahulolematust teineteises juurde? 

Kas see on see rada, mida endale ka ise valiksid? Või sinu HING ihkab midagi muud? Võibolla kui sa ise valid uue raja, näitad sellega ka oma lähedas(t)ele, et teistsugused valikud on kättesaadavad ja võimalikud? Et inimolenditena oleme läbi oma teadlike valikute enda elu kujundajad ja loojad. Ühelgi teisel olendil siin planeedil sellist privileegi ei ole.