Üksiolemise teema on juba mõnda aega minu elus aktuaalne. Nimelt saab homme täis seitse kuud, mil ma oma abikaasat viimati nägin. Ja homme ehk täpselt seitse kuud hiljem jõuab ta taas tagasi koju. Selle aja jooksul on toimunud väga palju, nii minu kui tema elus. Ja me kumbki pole enam need inimesed, kes jaanuaris hüvasti jätsid. Kuid on hea tõdeda, et meie suhe on aastate jooksul kasvanud piisavalt kindlaks, et see peab vastu nii pandeemiale, ajale kui lahusolekule.

Kas ma olen tundnud end üksi? Kindlasti. Kas ma olen teda vahepeal vajanud ja igatsenud? Loomulikult. Soovinud, et need piirangud lõpeks ja ta saaks tagasi koju? Ilmselgelt. Aga kas olen tundnud ka üksindust või mahajäetust? Mitte kunagi.

Minu jaoks üksi-olemine tähendab mitte ainult iseendaga olemist, vaid ka ISEENDANA olemist. Ja iseendana olla on alati hea. Iseenda sees me kõik ju elamegi üksi. Ehk ses mõttes oleme alati üksi. Oleme küll tihti ümbritsetud teistest inimestest, kuid “mina” ei ole kunagi “nemad” ja “nemad” ei ole kunagi “mina”. Ka kõige lähedasemates ja intiimsemates suhetes on siiski kaks osapoolt, kus kumbki kogeb, mõtleb ja tunneb iseenda sees toimuvat. Kus on kaks erinevat lugu.

Keeruliseks läheb siis, kui hakkame (iseenda asemel) teiste eest kogema, mõtlema ja tundma. Või hakkame mängima seda teada-tuntud “ÄRAARVAMISMÄNGU”, mida keegi teine kogeb, mõtleb või tunneb. Ja lisame sellele mängule siis oma tingimused, mida keegi teine PEAKS kogema, mõtlema või tundma.

Ilmselt kujutad juba ette, milline segadus sellest tekib… Lihtne näide võiks kõlada umbes nii: “See inimene meeldib mulle!; huvitav, kas mina TALLE ka meeldin?; huvitav, mida TA minust arvab?; ma tahaks, et TA arvaks minust hästi!; ma tahan, et ma oleks TEMA jaoks see ainus ja õige!; ma tahan, et TA mulle helistaks, et TA oleks minuga koguaeg koos!; et TA kuu ja tähed taevast alla tooks!; appii, miks TA ei tee seda, mis mul viga on, mida ma valesti teen??…”

Kui seda segadust uuesti lugeda, siis peale esimest lauset iseendaga kontakt kaob ja me hakkame mõtlema juba teise inimese eest. Juba tahame teda mõjutada ja muuta, tema elu korraldada. Kui seda tegelikkuses ei juhtu, siis kannatame ja hakkame tundma ÜKSINDUST. Sest iseendaga kontakt kaob ja koju ei jää kedagi.

Tegelikult võiks peale esimest lauset oma mõtted lõpetada ja iseendaga jääda. “Ta meeldib mulle” – loo lõpp. Ja siis lubada elul juhtuda, lubada suhtel areneda, lubada avastada ja olla avastatud. Kui sellest sünnib armastus – imeilus. Kui ei sünni, kas siis see on ka OK?! See ei tähenda, et sul on midagi viga; see ei tähenda, et sa pole piisav. See lihtsalt tähendab seda, et need kaks pusletükki omavahel ei sobitunud ja jõuga neid üheks pildiks kokku ei suru.

Märka, kui palju sina mõtled teiste inimeste eest. Ja märka, kui palju rahulolematust see võib sulle põhjustada. Tõsta end nüüd teiste inimeste riietest ja kingadest välja ning too tagasi koju. Sest kodus on hea.