Ma olen alati arvanud, et ENNUSTAMINE pole nõrkadele. Sest kui kasutame kellegi abi tulevikus orienteerumiseks, võib vabalt juhtuda, et ennustustest saavad meie uued uskumused, mis juba loovadki meie “saatust”. Hiljem vaatame ja imestame, kuidas kõik täppi läks. Aga täppi ei lähe need mitte “maagia” või ettemääratuse tõttu, vaid seetõttu, et võtame saadud info omaks ja hakkame oma mõtetega vastavaid tagajärgi ellu kutsuma.

Ma isiklikult pole kunagi uskunud tuleviku-ennustustesse; pole uskunud, et täpne ennustamine kui selline on võimalik. Sest ajas on kõik muutuv ja iga hetk meie elus on lõputu võimalusteväli, kus edasine sõltub sellest, mida hetkes valime ja loome. Isegi kui mul on tekkinud kahtlus ennustuse tõepärasuses, olen seda kohe oma mõtetega saboteerima ja uusi tagajärgi looma hakanud. Või olen kuulanud ennustust vaid selleks, et valida teistsugune rada. Sest mulle pole kunagi sobinud ettemääratletus, piiritletus, PARATAMATUS. Kunagi ei pea olema nii, nagu keegi (teine) ütleb. “Olema” hakkab see siis, kui sa ise seda USUD. 

Küll aga on iga inimene sümbioos oma teadlikest ja alateadlikest tendentsidest, kus teadvustatud osa on enamasti väga väike võrreldes alateadvuse osaga. Seesama sümbioos mängib tõepoolest rolli meie tänase ja homse kujundamises, kus meie uskumused ja hirmud (nii teadlikud kui alateadlikud) tavaliselt realiseeruvad. Ehk meie välismaailma pilt vastab alati meie sisemaailma pildile. Kui mõni oraakel oskab neid tendentse lugeda, siis võib ta küll meie võimalikku tulevikku või pigem meie elu tõenäosusi ette arvata. Aga kui ta neid lugeda ei oska, siis võib meile uusi tendentse juurde toota. Muidugi juhul, kui sa neid uskuma jääd. Aga võid uskuda ka midagi muud. Või VALIDA piiramatu reaalsus.

Inimestena on meil võimalus valida kolme REAALSUSE vahel – füüsiline reaalsus ehk maailm, mida näeme; psühholoogiline reaalsus ehk maailm, milles mõtleme ja tunneme, eksistentsiaalne (või kosmiline/müstiline) reaalsus, mis avaldub läbi tühjuse ja vaikuse. Viimane ei ole silmaga nähtav, kõrvaga kuulatav, emotsioonidega kogetav ega mõistusega seletatav. Füüsiline on kindlate piiridega ja lühiajaline (nii nagu kõik looduses, k.a meie kehad); psühholoogiline on hoomatavate piiridega ning pikaajaline (põlvest põlve kantavad mustrid); viimane on piiritu ja igavikuline, kõikeläbistav OLEMASOLU.

Tänapäeva (lääne) inimene on enamasti hõivatud oma psühholoogilise reaalsusega. Selles reaalsuses on kõige olulisemad MÕTTED – need saavad kõige enam meie tähelepanu. Vahel paneme tähele ka füüsilist reaalsust, siis kui viibime metsarajal, mererannas või mujal kauni looduse rüppes. Kuid harva oleme teadlikud eksistentsiaalsest reaalsusest ehk enda tegelikust päritolust – olemasolu tasandist. NB! – selle teadvustamine ei toimu siis, kui sa sellest mõtled, ükskõik kui vaimsed, kõrgelennulised või õilsad su mõtted ka poleks. See tasand ja selle seaduspärasused avalduvad meele-üleses vaikuses ehk teadvuses. See reaalsus tundub inimmõistusele täielik müstika, mistõttu kutsutakse vaikuse-uurijaid ka müstikuteks.

Mulle meeldib samuti vaikust uurida, sest vaikus annab kõige täpsemad vastused. Mõned inimesed nimetavad neid Kõiksuse sõnumiteks või kanaldusteks. Mina nimetan neid seesmisteks äratundmisteks ja (selgelt)teadmisteks. Lisaks ülaltoodule ütleb vaikus, et SAATUST kui ETTEKIRJUTATUD stsenaariumi meie elus ei ole. Sest sellest on olemas nii väljapääsutee kui vabanemisetee. Saatust loovatest tendentsidest saame vabaneda alateadvuse puhastamise kaudu. Ning väljuda eksistentsiaalse reaalsuse kaudu. Ehk siis, kui tunnustame iseennast lõputu Olemasoluna – siis, kui sellesse kinnistume – lahustame ka kogu oma nõndanimetatud saatuse. 

Iseendani – puhta Olemasoluni – jõudmine ei tähenda kahest eelnevast reaalsusest eraldumist ja nende mittemõistmist. Vastupidi, selles reaalsuses läheb pilt väga selgeks, sest tekib ülevaade ja korrastatus kõiges. Sest sa ei näe duaalsuse lainetusi – füüsilist ja psühholoogilist tasandit – enam iseendana, vaid hakkad nägema nende seaduspärasusi ja põhjus-tagajärje seoseid. Kui varem olid valikud piiratud, sest sa olid samastunud mõtete, emotsioonide ja kogemustega, siis nüüd on su valikud lõputud, sest sinu kompulsiivsused on lahustunud ja miski ei kammitse sind enam. 

Eksistentsiaalne reaalsus (kui inimese vaimne tasand) ei tähenda põgenemist teiste reaalsuste eest, vaid tähendab absoluutselt kõige hõlmamist ja integreerimist. Sinu jaoks parimal võimalikul viisil. See ei tähenda arusaamatust, vaid kõige mõistmist kõigis reaalsustes. 

Ja nii jõuame tõepoolest selle tõeni, ja selle tõe realiseerumiseni, et igaüks on oma elu Looja. Või nii nagu eesti vanarahvas ütles – IGAÜKS on oma ÕNNE sepp.