Me peame ennasttäis inimesteks tavaliselt neid, kes on ülbed, isekad ja kõrgid. Ja meile ei meeldi ennasttäis inimesed, sest nad ei ole toredad ja kenad. Vähemalt nii meile tundub. Ennasttäis inimesed teavad tavaliselt paremini, kuidas ASJAD KÄIVAD. Neile meeldib sellest rääkida, mida nad teavad paremini või siis juhtida teiste tähelepanu sellele, mida viimased hästi ei tea. Või eneselegi märkamatult teha etteheiteid ja süüdistada, mis nende endi jaoks kriitikaks ei kvalifitseeru. Teiste jaoks aga küll. 

Egoistlikud inimesed on valmis või(s)tlema oma paremuse eest, sest “olla kõige parem” on kõige olulisem ja nauditavam. Ja seda sellepärast, et võidutunne viib nad kõige kaugemale neis olevast vastasemotsioonist – EBAKINDLUSEST, mida nad puudutada ja tunda ei soovi. Sest see on ebamugav ja rõhuv. On üsna tõenäoline, et mida suuremaks keegi end sõnadega teeb, seda suuremaks muutub ka tema selja taha jääv VARI ehk MAHASALATUD tunne – ebakindlus või hirm.

Seda võiks sõnastada ka teistpidi – mida suuremaks muutub meie vari, s.o mahasalatud tunne ehk allasurutud emotsioon, seda rohkem peame seda katma Mina-pildi suurendamisega. Muidu paistab see välja mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Forsseeritud enesekindlus on sageli heaks maskiks ja kaitsekilbiks sisemisele haprusele. Hirmunud ja arad inimesed väljaspool ei meeldi siis mitte sellepärast, et enda lõbustuseks kedagi põlata, vaid sellepärast, et needsamad kvaliteedid on iseendas juba (ära) põlatud. 

Väline lihtsalt peegeldab taaskord sisemist ja lõputu duaalne emotsioonide-mäng saab jätkuda… Välist muljet ja emotsiooni (enesekindlust) võimendame – vastasemotsiooni (ebakindlust) surume alla, millest esimene hakkab kahjustama meie suhteid ning teine meie tervist ja keha. Võitja-tunde pikemaaegne ületähtsustamine hoiab meid pideva stressi all, mõjub laastavalt meie lähisuhetele ja viib lõpuks (nii sise- kui välismaailmas) LÄBIPÕLEMISENI. 

Isekus pole siiski ainuke kvaliteet, mis meid täidab. Võime olla “täis” ükskõik millist muud tunnet, mida meie katkematu mõttevool meis sütitab ja alal hoiab. Tihti pole sel nime, vaid kogeme seda raskuse või pitsitusena kusagil kurgus, rinnus või kõhus. Katkematut mõttevoolu toidab omakorda kõik välismaailmas toimuv ning sümbioosis meie sisemaailmaga – meie mõtete ja emotsioonidega – võime saada sedavõrd “täidetud”, et pisut üle ääre loksumisest pole enam juttugi. Muutume plahvatusohtlikeks, kas seesmiselt või väliselt.

See on märk, et vajame kiiremas korras oma mõtetest eemaldumist või nende vahele ruumi tegemist. Lihtsalt tea, et me pole kunagi nii “ennast täis”, et sealt õhk läbi ei käiks. Ka kõige süngemad ja tihedamad pilved on vaid ajutine meelepett, mille tugevamad õhuvood suudavad peagi laiali ajada. 

Nii ka sina. TEE ENDA SISSE RUUMI. Pööra oma pilk mõtetelt sellele tühjale ruumile, milles need mõtted ilmestuvad ja sa võid tunda kohest vabanemist. Sa võid teha seda veel ja veel, kuniks sa ei ole enam malenupp laual, millega püüad vastasnuppu rünnata, vaid muutud mängijaks taustal, kes näeb nii lauda, nuppe kui ka ruumi, milles need asuvad. Saades sellisel viisil tunnistajaks kogu Elu Mängule. Siis läheb pilt suuremaks, selgemaks ja lihtsamaks.