Oleme nüüd koos uljalt uude aastasse astunud, kus mõtleme ju kõik, et uuel aastal võiks liikuda uue hooga! Et vanu vigu enam ei kordaks ja teeks edaspidi kõike paremini, õigemini, uutmoodi. Läheb paar kuud mööda ja vanad mustrid korduvad taas, sest uudsus kaob ja võimalik, et teistmoodi ei oskagi. 

Ühed eriliselt mõjuvõimsad tegelased meie sisemaailmas, mis panevad meid ikka ja jälle vanades ämbrites kolistama, on KAHTLUSED. Need mitte üksnes ei näri meie hinge, vaid kammitsevad meid raskustega, millest me sageli vabaneda ei oska. Nad on võimelised meid valitud rajal peatama või sellelt kõrvale juhtima, et soovitud tulemusteni mitte jõuda. Nad suudavad meid veenda selles, et me pole millekski suutelised või miski pole meile kättesaadav, omane või kohane. Nad võtavad meid oma haardesse ja hoiavad meid tagasi; otsivad üles kõik vabandused ja eneseõigustused; saboteerivad meid ja sosistavad meile kõrva, et see polegi võimalik. Endas kahtlemise kõrval võime vabalt kahelda ka kõikides teistes, kus seesama raskus kandub meilt siis edasi ka nendeni, keda umbusaldame.

Iseendas kahtlemine on võrdeline sellega, kui palju meis lapsena kaheldi. Teistes kahtlemine töötab sama loogika kohaselt, sest küsimus on alati selles – kust me seda õppisime. Hiljem hakkavad inimesed meis täpselt samapalju kahtlema, kuipalju me seda iseendas juba teeme, ning selline lumepalliefekt – sisemise ja välise kahtlemise koostoime – võib meid elus palju pidurdada või meie elule koguni laastavalt mõjuda. Kahtlused on sageli genereeritavad ka hirmu tundmise vältimiseks, et mitte väljuda oma mugavustsoonist ja mitte kokku puutuda hirmutava ’tundmatuga’ ehk tulevikuga. 

Iseendas kahtlemine on ka mulle omane ning tean hästi, kust ma seda õppinud olen. See aga polegi täna oluline, sest õppimisliin on alati lõputult pikk. Noorena püüdsin selle vastu võidelda kahtluste järsu katkestamise ja ristivastupidise tegemisega. See töötas hästi, kuid ei pruukinud alati kõige mõistlikumat lahendust tuua. Hiljem, kui nooruse hulljulgus hääbuma hakkas, siis märkasin rohkem kahtlemise mõjuvõimu ja tagajärgi, mida ta on suuteline looma. Oli kordi, kus vandusin oma kahtlustele alla, kuid oli ka kordi, kus õppisin neist teadlikult üle astuma. 

Hiljuti kuulsin ühte toredat võrdlust meie mõistuse kohta – see on nagu külalistemaja, mis igal hommikul uute külalistega täitub. Ehk meie mõtted on nagu külalised, kes meie mõistust igapäevaselt väisavad. Ja kelle jutuvada me kipume liiga tõsiselt võtma ning arvamusavaldusi pimesi uskuma. Kahtlused nende külaliste seas on ühed intrigeerivamad, astudes etteteatamata sisse ja välja, luues enda järel segadust ja kaost, ning pannes meid sageli tundma, et see külalistemaja koos ülejäänud külalistega on üks mõttetu koht.

Kui kahtlused sinugi uksele koputavad, siis tea, et sul on võimalus tülikaid külalisi mitte sisse lasta. Või kui juba tuppa marsivad, siis võib neist hoopis vabaneda. Eriti, kui sa tead, millise segaduse nad endaga kaasa toovad ja millist mõju nad sinu elule avaldavad. Oma maja peremees oled ju sina 🙂