Kuigi olen mõnda aega arvutist ja kirjutamisest eemal olnud, ei ole ma loobunud tegelemast oma sisemaailmaga, selle avastamise ning puhastamisega. Viimase kuu jooksul olen jälginud oma mõtetest tulenevaid PIIRANGUID ja seda, kuidas need minu elu mõjutavad või juhivad. Nüüd jagan seda ka teiega. Kui tulemus ühe lihtsa lausega kokku võtta, siis – mida rohkem on meil piiravaid mõtteid, seda vähem on me elus VABADUST ja valikuid. Mida rohkem meil on ’EI TAHA’, ’ei meeldi’, ’ei viitsi’, ’ei saa’, seda enam uksi enda ees sulgeme, kust ei mahu siis enam läbi ka need kvaliteedid või uued võimalused, mida oma ellu tegelikult vajaksime.

Tavaliselt keskendume elus sellele, mida me soovime või tahame. Samas kui meie SOOVIDE varju jäävad sageli paljud need asjad, mida me ei soovi või ei taha. Ehk seda, kui palju meis kelleski on mittetahtmisi ja mittemeeldimisi, me enamasti ei märka. Soovide nimekirju võib meil kõigil olla mitmeid, kuid põhjus, miks need ei täitu, on see, et meie MITTESOOVIDE nimekirjad on kordades pikemad. Ja kogumis avaldavad need meie elule suuremat mõju kui kõik meie soovid kokku. Ehk meie soovid jäävad hoopis mittesoovide ja -meeldimiste varju ja Elul ei ole siis meile palju toredust enam pakkuda. 

Meie mittemeeldimised on nagu terve võrgustik VASTUSEISUSID meie sisemaailmas, kust leiame alati sobiva igale olukorrale ja rakendame neid välistes olukordades ja inimsuhetes. See võib väljenduda ka sõnatu (ellu)suhtumise, hoiaku või hinnanguna, mis tavaliselt eelnebki mõttelisele või sõnalisele loobumisele, põgenemisele, halvakspanule või üleolekule. Kõik meie vastuseisud elu suhtes loovad piltlikult öeldes meie ette suure müüri, mille enamik aknaid ja uksi on püsivalt suletud; vahel ka laudadega kinni löödud või mitme tabalukuga lukustatud. Kuigi me loodame, et meie soovid, tahtmised ja afirmatsioonid täituvad ehk jäävad ettepoole müüri, siis nende mittetäitumine annab meile kinnitust, et nad jäävad siiski tahapoole müüri – meie vastuseisude ehk suletud uste taha. Ja siis tuleb pöörduda hoopis oma piirangute avastamisele ja eemaldamisele, mitte jätkuvale afirmeerimisele. 

Lisaks sellele, et meie psüühikas olevad piirangud loovad meile elust läbiminemiseks väga ’kitsa koridori’, vahel lausa hingematva või läbipääsmatu, loovutame neile ka oma vabaduse. Me arvame, et oleme vabad otsustama oma elu üle, kuid tegelikkuses püüame leida läbitavat rada mittemeeldimiste labürindis. Kus ’Mina vs Mittemeeldimine’ tuleb võitjaks enamasti Mittemeeldimine; ja kus Mina loobub. Aga kui vabad me siis tegelikult oleme, kui otsustajaks on ’Mulle ei meeldi’ või ’Mina seda ei tee!’? Ja kas vabadus ei seisne mitte selles, et ma olen vaba meeldimistest ja mittemeeldimistest, kus võin vabalt olla nii erinevates tegevustes kui tegevusetuses?

Piiranguid saab ületada näiteks teadvustades nende vajalikkust suuremas plaanis. Näiteks miks me peseme hambaid, koristame või valmistame süüa? Neis kõigis on loomulik kasutegur meie heaolule ja tervisele. On suur vahe, kas teeme neid vastumeelselt või teadlikult. Ja teadlikult saame valida ka tegevused, mis on vajalikud ja olulised, ükskõik kas siis meeldivad või ebameeldivad. Ja välja jätta need tegevused, mis olulised ei ole, kas siis meeldivad või ebameeldivad. Selliselt saab meie elu edasi liikuda parema elukvaliteedi poole ja suurema vabaduse suunas.