Hiljuti küsis üks mu tuttav, kuidas me praegusel RASKEL AJAL oma eluga toime tuleme. Vastasin, et mulle see vaikne, kodune ja rahulik aeg väga sobib ja õnneks tuleme kenasti toime. Kuid see küsimus pani mind mõtisklema ka selle üle, kui palju oma hinnangutega – näiteks millegi raskeks või kergeks pidamisega – oma ELLUSUHTUMIST ja hakkamasaamist kujundame. Ehk kui kutsume praegust aega raskeks, siis kui palju see hinnang ‘raske aeg’ meie elule juba iseenesest raskust juurde lisab. Kuna meedia kajastab uudiseid enamasti suurte negatiivsete pealkirjade all ning üldine foon praegusele perioodile on pigem murettekitav (mis eelkõige puudutab rahva tervist, tööd ja sissetulekuid), siis kui palju me selle mõtteviisiga kaasa läheme ja hakkame ka ise nägema kõike mustemates värvides, kui see meie jaoks isiklikult on.

Võibolla on meil hea korraks seisma jääda ja üle kontrollida? Kui meie endi tervis on korras ja esmavajadused täidetud, kas siis ka märkame seda ja tunneme selle üle heameelt? Ja kui siiski kogeme raskust, kas see pole mitte meile väljastpoolt “peale pandud”? Kus kõikide olukorda hindavate (negatiivsete) kommentaaride kogum on akumuleerunud ja võtnud meie üle võimust.

Märka, kus jookseb piir välise ja sisemise vahel – kus kellegi arvamus või hoiak praegu maailmas toimuvasse on hakanud mõjutama ka sinu enda vaatenurka oma elule; ning su sisemine hääl isiklikust hetkeolukorrast on muutunud võibolla vaevukuuldavaks. Kuula siis, mida su sisemine hääl sulle öelda soovib? Võibolla kõik ei tundugi nii halb, kui meedia infomüra kinni keerata ja korraks iseendaga jääda?!

Muidugi pakub elu meile pidevaid VÄLJAKUTSEID ja väljakutseteks (mitte raskusteks) mulle neid nimetada meeldibki. Sest väljakutsed on eluterved ja need muudavad – panevad meid proovile, sunnivad mugavustsoonist välja astuma, kasvama ja leidma uusi vastuseid ja lahendusi. Kui miski tundub meile kerge või raske, hea või halb, ilus või kole jne jne, siis ilmselt oleme kinni jäänud ühte elu polaarsusesse või ühte detaili. Kui laseme oma tähelepanu ja haarde sellelt lahti ja end “välja zoom’ime”, siis võime näha, et suures plaanis iga positiivne kätkeb endas ka negatiivset ja vastupidi.

Nii ka praegune olukord, milles on nii rasket kui kerget, head kui halba, kohustavat kui vabastavat, hirmu kui usaldust, vana ärasaatmist kui uue tervitamist. Mulle tihti meeldib tuua näidet roosist, kus üks hetk on see kaunis õis ja mõni hetk hiljem on see juba kompost. Sageli tahame näha vaid elu ilusat või kerget poolt ehk kauneid ROOSIÕISI – et kõik oleks esteetiline või läheks alati hästi, edukalt, tõusujoones – ja mitte SÕNNIKUT, sest see on kole ja haisev – ehk probleeme, takistusi, langusi ja ebaedu. Aga just need õpetavad ja arendavad meid ning roosiõisi ilma s…ta ei sünni!

Ehk kas siis päriselt ongi olemas kerget ja rasket, positiivset ja negatiivset või ilusat ja inetut? Ja kas meie enda hinnang ja millegi SILDISTAMINE üleüldse on vajalik? Näiteks sain ma just hiljuti aru, kuidas olin ühele oma suhtele omistanud külge sildi “KEERULINE” (kõlab nagu keerdkäikude ja sõlmedega?!) ja kui lasin lahti sellest hinnangust, muutus nii minu suhtumine kui ka suhe ise.

Ka sul on võimalik leida need olukorrad ja suhted oma elus, kellele või millele kipud mahlakaid omadussõnu ette kleepima ning märgata, kui palju su oma hinnang neid mõjutab. Tea, et võid need sildid eemaldada ja saada HINNANGUTEVABAKS, seda nii ISEENDA kui teiste suhtes. Usu mind, kohe hakkab kergem.

*******

Aga Kui sul on päriselt raske, siis ÄRA JÄÄ ÜKSI – jaga seda, küsi tuge ja võta siis kogu maailma abi vastu! Usu mind, headust siin ilmas on rohkem kui keegi meist oskab raskel hetkel mõista või näha.

Ka mina olen olemas ja kui Sind minu postitused kõnetavad, siis võta minuga ühendust – kirjuta mulle postkasti või e-mailile – annelikilic@gmail.com. Või helista 5112337. Olen otsustanud selle eriolukorra jooksul teha teatud arvu tasuta nõustamisi, kui selleks on suur vajadus, kuid võimalused ja vahendid hetkel puuduvad.

Alati tänulik postituse jagamise eest! Olge terved ja hoitud!