Eestlased on teadagi kinnine rahvas. Ja kuna oleme harjunud end kinnisteks pidama, siis avatud olemine justkui väga ei sobigi. Meile ei ole tavaks võõraid tänaval tervitada või lihtsalt ja mugavalt kellegagi vestlust alustada. Pigem püüame vajalikku infot telefonist või tuttavalt hankida, kui mõnda möödaminejat kõnetada. Ning juhututtavaid kohates võime samuti kiirelt pilgu mujale suunata ja sammu kiirendada, et võiks tülikat tühijuttu vältida. No teate küll seda Tujurikkuja sketshi – Tuttavad

Eks meilgi ole avatumaid ja kinnisemaid inimesi ja kuigi ma pean end keskmisest eestlasest sotsiaalsemaks, siis mis seal salata – tegelikult sõltub kõik ajast, kohast ning hetkevajadusest. Mida olen aga nüüd karantiiniperioodi ajal tähele pannud – ja võimalik, et see on puhtalt minu nägemus – on see, et introvertsemad inimesed on veelgi enam endasse tõmbunud ja avatud inimesed vajavad (selles suletuses) üha rohkem suhtlust ja kontakti. Ma kohtan oma igapäevastel metsakõndidel üha enam neid võhivõõraid, kes rõõmsalt teretavad ja paar sooja sõna lausuvad, aga ka neid, kes lisaks 2-3 meetrisele distantsile ka silmsidet või mistahes muud interaktsiooni väldivad. Ja minu naeratus jääb siis tuulele kanda.

Mulle tundub, et praegune isolatsioon ja ebakindlus tuleviku ees on põhjustanud paljude inimeste eemaldumise ja kapseldumise. Mistõttu võivad paljud ülejäänutest tunda end üksikute või hüljatutena. Ja kus mitte keegi EI VÕIDA, sest sisimas tunnevad kõik vähem või rohkem igatsust puudutuse või ÜHENDUSE järele. Lisaks, läbi nende “sundseisundite” – eemaldumise ja TÕRJUTUSE – elame taas läbi vanu lapsepõlvemustreid, mida oleme seni suutnud vältida või alla suruda. Sest LÄHEDUST, nii füüsilist kui emotsionaalset, ilmselt kõik meist kogenud ei olegi. Mistõttu me ei oska neid ka ära tunda ega edasi anda.

Nagu üks minu klientidest kord rääkis oma lapsepõlvekodust, mis oli tema jaoks liiga väike ja kitsas ning mis hiljem pani teda alati rohkem avarust, ruumi ja suuremat elamispinda otsima kui reaalselt vaja. Meie vestluse käigus aga selgus, et lisaks ruumipuudusele oli kodune õhkkond ka väljaütlemata sõnadest ja allasurutud emotsioonidest umbne ja paks ehk omavahelist avatud suhtlust selles kodus enamasti ei toimunudki. See pani mind mõtisklema selle üle, et võibolla siis väike kodu või väike ruum, mis on täis heatahtlikkust ja mõistmist, enam nii kitsas ja ahistav ei tundugi?!

Avatuse vastand ongi minu jaoks UMBSUS, mida paljud meist võivad hetkel kogeda. Oleme me ju praegu piiratud tegevuste ja liikumisvõimalustega. Kuid kas suletud või kinnine peaks alati tähendama umbsust ja kas selle PIIRATUSE SEES on võimalik luua ka avatust ja AVARUST? Näiteks läbi hoolivuse ja heatahtlikkuse? Nüüd kohe tänavale joosta ja kõigile rõõmsalt lehvitada ei ole muidugi vajalik, aga võibolla saad astuda väikse, sinu jaoks turvalise sammu? Iga päev? Kellelegi helistada, kellega pole ammu rääkinud; mõnele terviserajal kõndijale head tervist soovida; mõnele lähedasele end avada või küsida, kuidas tema end tunneb või mida hetkel vajab? Kui sul puuduvad lähedased, siis võibolla internetis mõne huvigrupiga liituda? Või veelgi parem – iseendaga avatum kontakt luua ja end kasvõi iga päev kallistada? Me tihti ei märkagi, et väline puudus jääb enamasti sisemise kaitsemüüri taha ja viimasest üle astuda on oi-oi kui raske…

Avatus on JULGUS, avatus on AKTSEPTEERIMINE, avatus on RAHU. Saame seda iseendale pakkuda, kui astume oma esimese väikse sammu selle suunas. Ja kui sisemisest julgusest jääbki väheks, siis hea meelega JULGUSTAN või TOETAN SIND oma avatuse esimesi samme astuma. See on kingitus eelkõige iseendale!