Me oleme läbi imbunud erinevatest ARVAMUSTEST kõige ja kõigi kohta. Isegi siis, kui keegi meie arvamust küsinud pole, peame seda oma loomulikuks õiguseks vähemalt mõelda, kui mitte öelda. Samas, kui suudamegi oma hinnangud enda teada hoida, ei tähenda, et meil neid ei oleks. Ikka on. Suures plaanis ei olegi vahet, kas me neid verbaalselt väljendame või mitte, sest need on mõttetasandil juba olemas ning mõjutavad meie elu ja suhteid vastavalt. Mida positiivsemaid arvamusi omame, nii ISEENDA kui TEISTE kohta, seda positiivsemalt ellu suhtume. Mida negatiivsemaid arvamusi genereerime, seda enam kallutame oma elu negatiivsusele ja vastavatele tagajärgedele. Ka meie väljaütlemata arvamused on hoomatavad nende inimeste poolt, kellega need seotud on, kujundades meie suhteid kas siis sümpaatseteks või antipaatseteks. Väljaöeldud arvamused, kui neid küsitud ei ole ja kui nad on kriitilised, võivad tekitada paksu pahandust veel aastateks.

Teiselt poolt elab iga inimene sellisel viisil ja ’sellega’, mis on talle loomuomane – mis talle on teadaolev ja harjumuspärane. Meie kõigi elustiilid, väärtused, uskumused ja arusaamad elust ongi väga erinevad ehk meil kõigil on oma ISIKLIK NORMAALSUS, mis erineb paljude teiste inimeste normaalsusest samavõrd nagu erineb siga kägust. Isiklikud normaalsused on välja kujunenud või suuresti mõjutatud (kas sarnasel või vastupidisel viisil) meie lapsepõlve normaalsuste poolt, kuid ka hilisemate elukogemuste või nende puudumise poolt.

Me näeme teisi inimesi alati läbi oma subjektiivse prisma – läbi oma isikliku normaalsuse. Ja selliselt näevad meid ka teised. Me võime küll olla empaatilised (või isegi sümpaatilised), kuid väga sageli ei suuda me loobuda oma arvamusest kellegi või millegi suhtes, mis lähtub meie endi elustandarditest. Ja mitte selle teise inimese normaalsusest ja sellest, kas see tema jaoks samuti mingit väärtust omab või mitte. Seejuures me ei adu, et iga meie arvamus justkui tungib teise inimese PRIVAATSFÄÄRI ja püüab seal midagi ümber korraldada, mida me ise aktsepteerida ei suuda. Ning aktsepteerida ei suuda me sellepärast, et see teine inimene meenutab meile väga sageli kedagi meie lapsepõlvest, keda me ühel või teisel viisil oma emotsionaalse valuga seostame.

Kuid erinevad hinnangud ja arvamused ongi SÕNAD SÕNADE vastu, kus me vastandame enda normaalsuse kellegi teise omaga. Kus minu sõnad tunduvad mulle olulised ja õiged, kellegi teise sõnad talle olulised ja õiged, aga kumbki peale ei jää ega konsensust nende vahel ei teki. Tegelikult alati ei peagi tekkima, sest lähtepunktid ja vaatenurgad on sageli nii erinevad. Me võime ju arvamust avaldada, kui keegi meilt seda küsib, või kui see on asjakohane ja neutraalne, kuid omatahtsi neid peas keerutada või kellelegi välja pahvatada pole mitte üksnes eetiline, vaid ka vägivaldne. See ei pruugi mingilgi viisil haakuda selle inimese normaalsusega ning võib seeläbi rohkem kahju kui kasu tuua. 

Arvamusi luues ära unusta, et need on nagu veetilgad, mis ühele võivad tähendada rauget ookeani, kuid teisele hoopis veeuputust; või nagu leegid, mis ühele võivad tähendada õdusat kaminatuld, kuid teisele hoopis tulekahju; või nagu tuuleõhk, mis ühe jaoks on kerge kevadbriis, kuid teise jaoks purustav orkaan. 

Ole oma arvamustega ettevaatlik ning jäta need pigem (välja) mõtlemata. Või välja ütlemata. Avalda neid pigem siis, kui su arvamust küsitakse või siis, kui need on head ja õiged kõigi jaoks.