ALANDAMISEST ja ALANDATUSEST
Alandatus on üks raskemaid ja ’isiklikumaid’ tundeid lisaks häbile, süütundele ja alaväärsusele. Võime seda tunda, kui keegi meie suhtes väga ülekohtuselt käitub, aga ka siis, kui oleme sunnitud kellegi teise alandamist pealt vaatama. Nii nagu see toimub praegu Ukrainas, sest sõda ja vägivald ei jäta kedagi puudutamata. Vaatame pealt, ja tunneme (lisaks paljudele teistele emotsioonidele) koos rünnaku ohvriks langenud osapoolega samasugust alandatust…
Alandamine saab alguse üleolevast suhtumisest, ja respekti puudumisest. See omakorda võib päädida vaimse või füüsilise terroriga. Terrorile võib järgneda enesekaitse ja vastuhakk, kuid ka ülekohtu tolereerimine ja konfliktivaba vaikne (ära)kannatamine. Viimane on üpris sagedane inimsuhetes, kui me ei oska kellegi ’tugevama’ õiguse eest end kaitsta. Veelgi sagedasem – ja varjatum – on see aga suhtes ISEENDAGA, sest kõige halastamatumad ja armutumad oleme ikka enese vastu.
Suhet iseendaga me enamasti ei märkagi – on see hea või halb, või kuidas seda muuta. Meie mõtted iseenda kohta tunduvad tõesed ka siis, kui need on kriitilisemad ja julmemad nendest, mida me teistele omistame. Selle suhte kujundavad meie uskumused, veendumused ja arvamused enda kohta – ehk ENESEHINNANG –, kuid ka teiste ülekohtu tolereerimine, mil lubame endaga käituda alandaval, vääritul viisil. Seega võib enda alandamine toimuda vahetult meie sisemaailmas, läbi iseendale öeldud sõnade, kui ka läbi teiste inimeste sõnade ja tegude – nende lubamise ja omaksvõtmise. Küsimus on selles, kas ja kuhu me tõmbame piiri ja AUSTAME END sedavõrd, et ei luba ei teistel ega isegi oma mõtetel sellest piirist üle astuda ja end porisse tampida.
Alandavad sõnad, sh iseenda pihta, pärinevad alati mälust. Kordame lihtsalt seda, mida oleme kusagilt kunagi kuulnud ja mis on meie mällu salvestunud. Lisaks jääb meil märkamatuks neile sõnadele järgnev alandatuse tunne, mis on rõhuv ja raske igaühele kanda. Sõimu osaliseks saanu kogeb tavaliselt tugevat vajadust end kaitsta või põgeneda – justnimelt samal põhjusel, et ta ei suuda oma rõhuva emotsiooniga toime tulla. Aga kuidas siis jääb sinu endaga? Kelle eest end kaitsed või kuhu põgened, kui see kõik juba toimub sinu enese sees?
Õpi endasse suhtuma selliselt, nagu sa suhtud oma parimasse sõpra või kellessegi, kellest sa tõeliselt hoolid. Püüa loobuda topeltmoraalist, kus sa kohtled oma lähedasi (kordades) paremini kui isennast. Nii vaibub sinus alandatus, ja isegi isiklikkus, kõigi teiste inimeste sõnade ja tegude ees.
Facebook Comments