KUIDAS SÜNNIB ARMASTUS?
ARMUMINE sünnib hetkega. Vähemalt minul sündis see hetkega – ma nägin, tundsin, ja kaotasin. Kaotasin end armumisele ja kõigele sellele, mis meie vahel juhtuma hakkas.
Aga juhtuma hakkas palju, sest me pärinesime erinevatest maailmatest – erinevatest põhimõtetest ja väärtushinnangutest, ellusuhtumisest ja uskumustest, tavadest ja kommetest. Juhtuma hakkas kõik, mis sünnitas headust. Ja kõik, mis põhjustas VALU.
Pole lihtne astuda kellegi maailma, mis on sulle TUNDMATU.
On raske astuda kellegi maailma, mida sa ei mõista; ei AKTSEPTEERI.
On võimatu astuda kellegi maailma, mis teeb sulle HAIGET. Sest soov selle valu eest põgeneda saab suuremaks kui soov teise maailma tundma õppida.
Nii me jäämegi teineteise suletud uste taha, võimetud aru saama. Mõistma. Päriselt KOHTUMA.
Kui sa aga oled nõus ületama iseenda piirid, tabud ja aktsepteerimatuse, ületama oma hirmu nii tundmatu kui valu ees, siis võid sa Temaga kohtuda päriselt. Väljaspool sinu enda mõistuse kammitsaid, väljaspool sinu enda maailma, lubades sellel laieneda ja AVARDUDA. Kohtudes Temaga TEMA maailmas, tundes ära TA rõõmus ja valus, unistustes ja kannatustes, armastuses ja vihkamises, toimub sinu sees kasvamine. Ja teie vahel avanevad uksed ja lagunevad müürid.
Kui te olete valmis seda tegema KOOS, siis avanevad uksed ja lagunevad müürid mõlemalt poolt. Ja te võite kohtuda kõikjal, tunda teineteist ära misigas hetkes, võtta üksteist omaks nii heas kui halvas, nii valguses kui varjus.
Kahest erinevast maailmast saab ÜKS. Ja selles ühes maailmas sünnibki ARMASTUS.
Facebook Comments