ELU EITAMISEST
Elul on oma seaduspärasused. Üks fundamentaalsetest seaduspärasustest on ELU JAATAMINE, selle tunnistamine ja tunnustamine. See tähendab seda, et kannad austusega nii iseenda elu kui austad kõigi teiste elu. Kõigi ja kõige, mis on kunagi loodud ja kunagi luuakse. Kuna ükski elu pole meie poolt selle tervikus kokku pandud ega ellu kutsutud, isegi mitte meie laste omad, siis pole ükski neist ka meie hinnata ja arvustada.
Inimene on evolutsiooniahela viimane lüli ehk kogu loodu avaldub meis. Meil ainukesena on iseenda teadvustamise võime, mis annab meile ülisuure eelise kõigi teiste olendite ees. Me saame ise valida oma elu- ja asukohta, oma tegevusi, sh neid, mida tahame endas arendada ja millega endale elatist teenida, saame endale luua heaolu (nii materiaalset kui psühholoogilist), saame valida inimesi enda ümber jpm. Seega on iga inimelu eriline võimalus, eriline privileeg, millest oleme harva teadlikud.
Kuna peame end sageli psühholoogiliseks kompleksiks, siis teeb see väga lihtsaks iseenda ja teiste halvustamise, kritiseerimise, mahategemise. Kas olen ise halb, loll või kole, või on seda keegi teine. Uskuge mind, ükskõik kui banaalsena see ei kõlaks, enamik inimeste mõtteid üldistatuna lähevad just nimelt nendesse kategooriatesse… Tahame järjepidevalt MUUTA nii teisi kui iseennast, aru saamata, et:
– teiste elude enda TAHTELE ALLUTAMINE pole võimalik; ja
– enda muutmine läbi ALAVÄÄRSUSE ei tööta.
Sellised mõtted võivad meid väga lihtsasti viia raskesse meeleseisundisse, kus iseenda või kellegi teise elu tundub täiesti mõttetu…
See ongi ELU EITAMINE ehk elu fundamentaalse seaduspärasuse vastu astumine. Ja sellel on alati oma tagajärjed. Kui ajad oma elu segamini oma psühholoogilise kompleksiga või kellegi teise elu segamini tema käitumisega, ning pead seeläbi iseenda või kellegi teise olemasolu mõtetuks, siis oled astunud elu fundamentaalse seaduspärasuse vastu. Ehk astunud Elu ALGPÕHJUSE vastu. Minu jaoks viimane elu eitamise kogemus, milles oli tugev soov teist (inim)elu enda tahtele allutada, lõppes õnnetusjuhtumi ja krooniliste valudega aastateks, mida tervendan siiani. Ja mul ei teki enam kunagi soovi Elu eitada.
Sellepärast ka Elujaatus.
Ära püüa kedagi muuta. See mitte ainult pole võimalik, vaid loob sulle lisakannatusi. Elu, mis on sinu ja kõigi teiste sees, ongi suure algustähega. See on kõige ülene. Kuigi see annab elususe sinu kehale ja väljenduse sinu mõtetele ja tunnetele, ei ole ta ükski neist.
Tunnista ja tunnusta Elu(sust) nii iseendas kui teistes, alati. Ainuüksi sellest enamik sinu kannatusi vaibub. Sest sa liigud Eitamisest Jaatusesse.
Facebook Comments