SINU SISEMAAILMAST
Me teame hästi, kuidas näeb välja maailm meie ümber ja millest see koosneb. Seda me õpime koolis. Milline aga on meie sisemaailm ja kuidas see on kujunenud, me enamasti ei tea. Sest seda me koolis ei õpi.
Meie sisemaailma pilt sõltub paljuski meie kasvukeskkonnast ehk lapsepõlvest – selle keskkonna mõjutustel tekkinud identiteedist ehk väljakujunenud ROLLIST elus. See identiteet “Kes ma usun end olevat” tekib läbi sisseõpitud mõtete ja uskumuste ning ülevõetud emotsioonide. Samuti läbi hilisemate elusündmuste, mis on sageli lapsepõlvemustrite kordused. Ehk ma hakkan enda kohta uskuma seda, mida teised järjepidevalt minust arvavad või mulle peegeldavad, ja millele lisavad mahlakust ja usutavust minu sees kerkivad emotsioonid.
Kasvukeskkonna mõjutustel tekkinud Mina-roll võib aga hilisemas elus meid mitte enam toetada või muutuda lausa kahjulikuks. Näiteks läbi väga range, nõudliku ja tingimusliku kasvatuse võime muutuda “perfektsionistideks”, kus tahame kõike teha hästi ja õigesti. Vajadus perfektse soorituse järele on aga kantud HIRMUST EKSIDA, mis tähendab järjepidevat sisemist pingeseisundit, kus kruvime pinget üha juurde. Võid ilmselt ette kujutada, mis juhtub kitarrikeelega, mille üleskeeramist ei lõpetatagi… Ehk jõuame elus läbipõlemiseni, kriisini, mittetoimivate suheteni, ärevuseni, paanikahoogudeni jne, jne.
Nii nagu välismaailm on täis lõputul hulgal nähtusi – erinevaid objekte, inimesi, helisid, olukordi, on seda ka sisemaailm – erinevaid tundeid, mõtteid, emotsioone, kehaaistinguid jne. Vahe seisneb selles, et välismaailmas näeme ja eristame üht nähtust teisest, kuid sisemaailmas on enamasti kõik (tunded, mõtted, emotsioonid) läbisegi, kus eristamist ja arusaamist ei toimu. Lisaks on sisemaailmas lõputu hulk allasurutud emotsioone, mis on pikka aega kehas kinni ja seal juba “roiskunud”. Kõik, mida suudame siis teadvustada, on erinevate mõtete, emotsioonide ja kehaaistingute sümbioosist tekkinud HALB ENESETUNNE, LÄBIELAMINE või KANNATUS. Pahatihti on sisemaailm segunenud ka välismaailmaga, erinevate inimeste ja sündmustega, mille meenutamine käivitab kõik sisemaailma protsessid ja kus me välis- ja sisemaailma piire ja erinevusi enam ei adu.
Kui näitlikustada sisemaailma läbielamist, siis see on umbes sama nagu me igapäevaselt valiksime suvalised, omavahel kokkusobimatud toiduained, asetaksime need ühele taldrikule ja arvaksime, et see ongi lõuna, mida peaksime igapäevaselt sööma. Ilmselgelt, kui sööme sefiiritorti hapukapsa ja roiskunud krevettidega, siis hakkabki halb. Ehk kui lisad mõttele “Ma pean selle töö perfektselt sooritama” veel ühe mõtte “See pidi valmis olema juba eile”, millele lisaks käivitub “Kobar ‘roiskunud’ hirmuemotsioone”, siis hakkab ilmselgelt halb! Ja i-le lisab täpi arvamus, et see ongi see Elu, mida peaksime igapäevaselt elama.
Tõepoolest, meie sisemaailm vajab samasugust tähelepanu nagu välismaailm. Et luua selles selgust, arusaamist, läbipaistvust. Mittetoimivast Mina-rollist saame välja astuda läbi enesevaatluse – kui teadvustame selle erinevaid osi, eraldame need teineteisest ning vaatame neid ükshaaval. Ja siis kas aktsepteerime, läheme läbi või laseme vabaks.
Facebook Comments