Armastus ei ole väljas. Armastus on sees. Meie kõigi sees. Mõned meist teavad seda. Mõned ei tea. Mõned tunnevad seda enda sees – need, kes elavad enda sees. Ja mõned ei tunne, sest nad elavad endast väljas. Ja arvavad, et armastus juhtub seal. Kui seal on keegi, kes hoolib ja armastab, siis see on olemas. Kui seal kedagi sellist ei ole, siis pole ka armastust. 

Tegelikult on ikka. Lihtsalt me otsime seda valest kohast. Sest keegi pole meile kunagi näidanud selle asukohta meie sees. Ja võimalik, et kasvatanud meis kvaliteete, mis on hakanud varjutama ja kinni katma meie Armastust. Kiht kihi haaval, kuni Armastus muutub nähtamatuks, kogetamatuks, tundmatuks. 

Aga tea, et see ei muutu kunagi olematuks ja ei kao meie seest kunagi. Ta on lihtsalt vähemate või rohkemate kihtide all peidus ja meil puuduvad teadmised, kuidas neid kihte eemaldada. Esimene samm sellel teel on teadasaamine – Armastus on iga inimese sees olemas. Teine samm on mõtlemine kellegi peale, keda armastad või oled kunagi armastanud – nii saad kogeda Armastust enda sees. See on soe, paitav tunne. Võibolla on see kusagil sügaval sinu sees õrnalt tunda, aga see on siiski seal olemas. Laienda seda. Luba sellel kasvada ja kiirata läbi kõige – läbi nende kihtide, mis seda katavad, kui ka läbi oma keha ja läbi selle ruumi, mis sind ümbritseb. 

Selliselt jätkates hakkad nägema ja mõistma ka teiste inimeste ‘kihte’, mis nende Armastust varjutavad. Ja lakkad neid hindamast selle järgi, kui palju ja milliseid kihte nemad oma Armastuse ees kannavad. Sest sa mõistad, et need kihid ei ole sinna nende endi poolt tehtud või pandud.  

Meie kõigi võimuses on tunda Armastust enda sees, ja teha armastavaid tegusid teiste suhtes. Meie võimuses on mitte puudutada ja arvustada teiste inimeste ‘kihte’ – otsustada teiste inimeste üle nende ‘kihtide’ järgi. Vaid peegeldada neile samuti neis olemasolevat Armastust. 

Nii saame ise Armastuseks.