VÄÄRTUSETUSE TUNDEST JA SOOVIST OLLA VAJATUD
Ilmselt oleme kõik oma elus kogenud VÄÄRTUSETUSE tunnet, kes vähem, kes rohkem, kes teadlikult, kes alateadlikult. Enamasti aktiveerub see tunne meie sees uuesti ja uuesti siis, kui keegi meid kritiseerib, emotsionaalselt ründab, meie suhtes oma rahulolematust väljendab või endast eemale tõrjub. Mida enam tunneme end väärtusetuna, seda enam tahame olla TEISTE POOLT VAJATUD. Viimane aitab meil kompenseerida ja täita sisemist “puudujäägi” tunnet – et võiksime kogeda end tervikuna, elada kvaliteetsemat elu ning tunda end väärtuslikuma ja parema inimesena. Vahel aga ka selleks, et “ühes tükis” püsida ja mitte kildudena laiali pudeneda…
Soov olla vajatud loob olukorra, kus meie tähelepanu püsib teistel – mida teised inimesed tunnevad ja mida nad (meilt) vajavad. Näiteks aimame juba eos kellegi halba tuju ja püüame halvemat ära hoida; haarame õhust kellegi “hädasolemist” ja (ilma et keegi oleks abi palunud!) tõttame appi; teeme kõik selleks, et hoida võimalikult paljud inimesed enda ümber rahulolevate ja õnnelikena, kus aga kontakt iseenda ja oma põhivajadustega puudub ning sisemine rahulolematus üha kasvab. Kui see kõik ühe sõnaga kokku võtta, siis jah – valime endale ise PLEASERI ehk RAHULDAJA rolli ja imestame siis, miks teised meile selle eest tänulikud ei ole.
Empaatias, abivalmiduses ja heategevuses ei olegi midagi halba, absoluutselt mitte! Kuid küsimus on ka selles, kust meie soov head teha tuleb. Kas see tuleb enda keskmest, oma terviklikust olemusest, loomulikust heatahtlikkusest ja osavõtlikkusest elus? Kus me ei tee midagi iseenda arvelt ja iseenda puudusest? Kus me tihti midagi vastugi ei oota?
Või tuleb see väärtusetuse tundest ja ohvrirollist, kus käivitavaks jõuks on enda vajalikuna tundmine; ka EDU, KIITUSE ja TUNNUSTUSE otsimine, kuid millest ilmajäämine võib veelgi hävitavamalt mõjuda? Kus meie enda rahuldamata põhivajadused (näit vägivaldne suhe või ebaturvaline kodune keskkond) on loonud nii hõreda ja hapra fooni, et iga väline mittesoovitud impulss – näit tunnustuse mittesaamine – võibki meid kildudeks purustada.
Kust see väärtusetuse tunne siis pärineb? Eks ikka meie lapsepõlvest, kui kogesime oma esimest kriitikat, emotsionaalset rünnakut, tõrjutust või halvakspanu. See võib olla mõni valus või meeldejääv olukord, aga võib olla ka miski, mida enam isegi ei mäleta. See võib olla põhjustatud meelega, aga üsna sageli ka teadmatult ja tahtmatult. Täna on olulisem see tunne endas leida ja sellele ise pai teha, sest meil kõigil on võime end olevikus tervendada ja vanast vabastada.
Ja vaata ka, mida sa siin ja praegu tegelikult vajad või mida päriselt teha tahad! Sest sinu elu ei saa ega pea sõltuma sellest, kas keegi parasjagu vajab sinu heategu või mitte, kas keegi jagab sulle kiitust ja tunnustust või mitte. Otsi ise üles oma baasvajadused ja – esmajärjekorras – paku neid endale ise! Ära oota enam, et keegi teine neid (sinu eest) rahuldama peaks, sest kui sa ise end piisavalt ei väärtusta, siis kuidas saakski keegi teine seda teha?? Kui rõhk on välisel, siis süvendad oma sisemist väärtusetuse tunnet veelgi ja vajad üha enam teisi inimesi – nende (häid) sõnu ja tegusid – sinu elu tervikuks looma. Kuid puudujääk säilib kuni sa ise end väärtustama ei hakka!
JAH – sa oled iseenda väärtustamist väärt! Alusta sellega juba täna!
Kui vajad lisaabi ja tuge, siis kirjuta mulle ja kohtume nõustamiseks või teraapiaks. Oled oodatud!
Facebook Comments