Lugu oli isiklik ja valus. Mu hing oli haige. Ma ei tundnud, et saaksin seda lõpuni rääkida, sest nad ju ei tea, mida ma tunnen... Kui proovisin, olid reaktsioonid erinevad, kuid ükski neist ei aidanud mind. Ja mul polnud õrna aimugi, mis on see, mida ma tegelikult vajan.
Eemaldusin vaikselt ja märkamatult lähedastest, jäädes lõpuks oma raskete mõtete ja kasvava ärevusega üksi. Mitte, et keegi mu ümber oleks midagi valesti teinud, aga mulle tundus, et nad tegelikult ei mõista. Ning lihtsam ja loomulikum oli vaikides kannatada, kui ebamugavat tõtt uuesti ja uuesti päevavalgele tuua.
Tagantjärele sain aru, et lisaks valule ja hirmule distantseerusin ja kapseldusin, hakates uskuma, et kellelgi teisel sellist kogemust polegi. Ning tunne, et olen oma murega omapäi, süvendas hüljatust ja ärevust veelgi. Ma eemaldusin ju inimestest, kes tegelikult hoolisid...
Muutus tekkis ootamatult. See tuli siis, et minu kõrvale sattus inimene, kellel päriselt OLI sarnane kogemus. Ta ei pidanud mind lohutama ega kaasa tundma. Piisas sellest, et ta teadis täpselt, millest ma räägin. Ja mina teadsin täpselt, millest ta räägib.
Selles hetkes tekkis äratundmine – ma ei olegi üksi – ja vabanemine. See teadmine tõi rohkem kergendust, kui ma oleksin osanud oodata.
Olen hiljem mõistnud, et ärevus ja sisemine pinge süvenevad meil kõigil siis, kui me oma lugudega üksinda jääme. Ja kui palju võib muutuda, kui kogeme päriselt, et keegi on meiega “samas kohas” - ei paremas ega halvemas.